Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Suur TaevaskodaVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaAhja jõe ürgoru maastikukaitseala (KLO1000452)
NimiSuur Taevaskoda
AsukohakirjeldusPõlva maakond, Põlva vald. Ahja jõe paremal kaldal Saesaare hüdroelektrijaama paisust 800 m allavoolu. Juurdepääsuks tuleb Tartu-Põlva maanteelt pöörata Hatsikult üle Taevaskoja raudteejaama Kiidjärvele viivale teele. Raudteeülekäigust ca 1,5 km kaugusel asub maantee kõrval parkimisplats, kus on maastikukaitseala skeem ja paviljonid turismitarvete müügiks. Parkimisplatsilt viib rada jõeorgu mõnikümmend meetrit Väikesest Taevaskojast ülesvoolu. Ületades jõe mööda siia ehitatud purret, möödudes allavoolu liikudes Väikese Taevasoja kaljust, jõuab ca 300 m läbimise järele Suure Taevaskoja liivaseina vastaskalda lamedale rohumaale, kust on suurepärane vaade paljandile.
KaitseOn kaitse all maastikukaitseala üksikobjektina. Ümbrus korras. Tähistatud vastaskaldal looduskaitse sildiga. Siin korrastatud väljak pinkidega. Järsaku kõrgema osa kohal puitpiire. Kaitse säilitada.
KirjandusPaljandi iseloomustus on kõigis Ahja jõe ürgorgu käsitlevates loodusteaduslikes ja turismialastes trükistes. Peale selle on paljandi kohta materjale üldisemates publikatsioonides:

Kampmann M. 1921. Eesti kodumaa. Geograafilised ülevaated ja lugemik. Tallinn, 272 lk., lk. 231-233.
Vilberg G. 1923. Kodumaal rännates II. Tallinn, 64 lk., lk. 33-35.
Anso H. 1924. Õppereiside juht. Tallinn118 lk., lk. 90-91.
Rumma J.(peatoim.) 1925. Tartumaa. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 740 lk., lk. 506; 482-483.
Mark E. 1952. Uusi artrodiiriliike Tartu lademest. Diplomitöö. Tartu, 92 lk, lk. 60. (käsikiri).
Laugaste E., Liiv E. 1970. Muistendid Vanapaganast. Tallinn, Eesti Raamat, 606 lk., lk. 136-137; 357-358.
Eilart J. 1971. Taevaskoda - rännuobjekt. Eesti Loodus, XIV, 1, lk.34.
Heinsalu Ü. 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus, 160 lk., lk. 66-67.
Ainsaar L. 1995.a. Suur Taevaskoda. Liivimaa geoloogia ekskursioonijuht. Tartu, lk. 11.
IseloomustusLõunast itta keerava järsu jõekäänu edelaserval on peaaegu 150 m pikkune liivakivisein, mis oma kõrgemas osas on 20 m kõrgune. Järsult vette langev liivakivijärsak kulgeb allavoolu otsa alumises pooles 50 m ulatuses mööda siledat lõhepinda suunaga 80o, mis on osaliselt sammaldunud. Paljanduv Burtnieki lademe Härma kihistiku põimkihiliste liivakivide kompleks on maaliliselt kirjuvärviline. Keeruliselt vahelduvad kollakad, hallikad, roosakasvalged ja lillakaspruunid kihid. Põimkihilisus on selgelt väljendunud. Seeriate paksus on valdavalt 20-40 cm, ulatudes kohati 1 meetrini. Seeriatevahed pinnad kohati roostepruunide vahekihtidena. Paksus ühe seeria piires muutlik, esineb ka suiduvaid seeriaid. Seeriatesisesed kihikesed tihti omapäraselt kurrutatud ja koolutatud.
Paljandiseina juures on jões rohkesti kive, mis moodustavad kärestiku. Varingute tulemusel on paljandi seinas ja jalamil mullasegusel liival hakanud kasvama taimestik. Paljandi seina keskmise osa jalamile on jõudnud kasvada üsna suured puud. Liivaseinast väljub kaks selget püstist lõhet, ülesvoolupoolses otsas on seeria kallakuid lõhepindu. Piki kolme kihipinda liivaseinas, millest alumine asub veepiirist 1-2 m, teine 5 m ja kolmas 10-12 m kõrgusel esineb korrapäratu kujuga, osalt piklikke uurdeid. Väiksemaid uurdeid on kohati ka teistel kihipindadel. Vee piiril on mõned jõe erosiooni toimel tekkinud uurded. Osa neist võivad olla ka allikate väljatuleku kohad. E.Kumari on loendanud 9 liivaseina alt väljunud allikat. Rahvajutu järele olevat kunagi selles liivaseinas olnud sügav koobas, kust käik olla viinud Väikesesse Taevaskotta. Mõningate autorite arvates (Kumari, 1968,1972; Raieste, 1981) võib Kelchi kroonikas 1702.a. mainitud ja vanemas kirjanduses rohkesti kordamist leidnud koopaid siduda Suure Taevaskoja liivaseinaga. Tõenäoliselt on nendes ürikutes siiski kirjeldatud Oosemäes olevaid koopaid.
Suure Taevaskoja juures olnud kivi on olnud muinasajal ohvritoomise koht. See paik olevat olnud rahva kokkutuleku ja nõupidamise koht. Taevaskojaga on seotud ka muistendid Vanapaganast, kes leidnud siin mõnusa elupaiga, kaevates liivaseina oma kodu. Paljandiseina E.Kumari poolt 1968.a. toodud kõrgus 24 m on ilmselt üle hinnatud. See ekslik kõrgus on aga kordamist leidnud kõikides hilisemates Ahja ürgorgu käsitlevais trükistes. Paljandit ajavahemikul 1951-1998 korduvalt kirjeldanud geoloogid on mõõtnud selle kõrguseks 16-20m.
KoostanudA. Kleesment 20.01.2000
SeisundHea. Asendi tõttu põrkeveerul allub pidevalt jõe erosioonile. Varingukoonustel arenev taimestik kahjustab liivaseina vähe. Häirivalt mõjuvad paljandiseina kraabitud rohked nimed.
TähtsusRekreatiivne, teaduslik, kultuuri-ajalooline. Kõrgeim paljand Ahja jõeorus. Huvitavate tekstuuridega liivakivisein. Turistide meelispaiku, geoloogiliste ekskursioonide üks sagedasemaid objekte.
UuritusOli kohalike inimeste seas teada muinasajast. 20.sajandi alguses loeti Suurt Taevaskoda üheks Eesti tähelepanuväärseks loodusobjektiks, soovitades teda turistidele ja matkajatele külastada. Kaardistati 1940.a. A.Ivaski poolt. Esimene teadaolev geoloogiline lühikirjeldus tehti E.Mark-Kuriku poolt 1951.a. Detailkirjelduse tegi H.Viiding 1957. ja 1963.a., kasutades seda paljandit üliõpilaste õppepraktika objektina. Seda eesmärki kannab ta tänapäevani. Ü.Heinsalu teostas paljandi allikauurete ülevaatuse 20.sajandi 70-ndatel aastatel. Revisjonülevaatus tehti 1998.a. suvel A.Kleesmenti ja E.Pirruse poolt.
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiPõlva maakond, Põlva vald, Taevaskoja küla