Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Tamme pank Võrtsjärve idakaldalVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaTamme paljand (KLO1000031)
NimiTamme pank Võrtsjärve idakaldal
AsukohakirjeldusTartu maakond, Rannu vald. Võrtsjärve idakaldal Kirikuküla ja Kureküla vahelisel lõigul. Paljandiseeria põhjapoolsele osale on hea juurdepääs Väike-Rakke - Rannu maanteel asuva Kaarlijärve bussipeatuse juurest mööda Võrtsjärveni viivat kruusateed. Lõunapool asetsevatele paljanditele juurdepääsuks tuleb sama maantee Kureküla teeristist sõita 2,2 km läände, Võrtsjärve kaldal asuva Tamme asula ja veskini, kust mööda rannikuriba tuleb liikuda põhja poole. Piki Võrtsjärve kaldajärsaku veeru kulgeb kuni Kaarlijärve teeni pooleldi külatee, millelt 700 m Tammelt põhja pool viib järsakust alla järve kaldale veel üks teejälg, mille juurest on paremini ligipääsetavad kolm lõunapoolsesse otsa jäävat paljandit..
KaitseOn kaitse all, kuid andmed nimestikes tuleks korrigeerida vastavalt kaasaegsele seisundile. Tähistus viite näol on Kureküla bussi-peatuse juures, mis jääb paljanditest kaugele. Pealegi jäävad Kureküla tee poole väiksemad paljandid. Täiendavad viited tuleks panna Kaarlijärvelt viiva tee otsa ja ka lõkkeplatsi juurde paljandi 4 kohal. Viimases kohas võiks olla järsakkalda kohta selgitav tekst.
KirjandusTamme pankrannik on trükisõnas leidnud rohket kajastamist.
Kents J. 1921. Eestimaa geograafia õpperaamat. Tartu,122 lk., lk.26.
Winkler H. 1922. Eestimaa geoloogia. Tallinn, 182 lk. Lk. 148.
Anso H. 1924. Õppereiside juht. Tallinn, 118 lk., lk. 84.
Rumma J. (peatoim), 1925. Tartumaa. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 740 lk., lk 372-373; 376 ja 390.
Gross W. 1933. Die Fishe des Baltischen Devons. Separat-Abdruck aus Paleontographica, Band. LXXIX, Abt.A, 74 lk., lk.56.
Paul V. 1939. Keskdevoni Heterostius'e kihtide paljandeist Võrtsjärve idakaldal ja neis leiduvaist kalajäänustest. Eesti Loodus 4/5, lk. 161-163.
Mark E. 1952. Uusi Artrodiiriliike Tartu lademest (Eesti NSV keskdevon). Tartu, diplomitöö (käsikiri), 92 lk., lk. 30-31.
Mark E. 1960. Tamme paljand. - Looduskaitse teatmik (toim.E.Kumari). Tallinn, lk.166-168.
Obrutšev D.V., Mark-Kurik E.J., 1965. Psammosteiidid (Psammosteidae) NSVL devonis. ENSV TA Geol.Inst., Tallinn, 304 lk., lk. 138, 149, 164.
Õunapuu K. 1966. Matkateid Eestis. Tallinn, "Eesti Raamat", 288 lk., lk.163.
Varep E. 1970. Tartu rajooni maastikud. - Tartu rajoonis kodu-uurijate seminar-kokkutulek 7.-10.juulini 1970 (toim. E.Maaring). Tallinn, lk. 12-46, lk.15 ja 18.
Heinsalu Ü. 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus, 160 lk., lk. 54-55.
Kirt K. 1988. Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. Tallinn, "Eesti Raamat", 272 lk., lk. 222-223.
Kallejärv T. 1989. Mööda kaunist Kagu-Eestit. Tallinn, Eesti Raamat, 160 lk., lk. 63-64.
IseloomustusLigikaudu 1,5 km pikkusel Võrtsjärve nõo kaldajärsaku lõigul paljanduvad kuni 6 m paksuselt Aruküla lademe Kureküla kihtide kollakaspunaste vahekihtidega punakaspruunid põimkihilised liivakivid, mis sisaldavad valge liivakivi läätsjaid vahekihte ja pesi. Põimkihiliste seeriate paksus valdavalt 10-25 cm. Hallikasvalge liivakivi läätsjate kihtidega on sageli seotud punakaspruuni savi õhukesed kihikesed ja konglomeraatsed tasemed, milles esineb rohkesti kalafossiilide detriiti. Suuremad fossiilsete kalade plaadid esinevad valdavalt liivakihtides sisalduvate õhukeste savivahekihtide lasuval pinnal. Savivahekihid esinevad valdavatel juhtudel konglomeraatsete kihtide peal lasuvas liivakivi kompleksis.
1999.a. suvel fikseeriti vaadeldavas lõigus 12 paljandit, mille maksimaalseks horisontaalseks ulatuseks oli 110 m ja kõrguseks 6 m. . Paljandite vahelistel võsastunud. ja rohtunud lõikudel oli lisaks kümmekond väikest avamuslappi. Kalafossiile sisaldavaid läätsjaid vahekihte võis näha kuues paljandis.
Liivaseinte jalamil oli rohkesti väikesi vee abrasiooni tulemusel tekkinud murrutuskulpaid, millest vähesed on ka allikate väljumiskohad. Paljandiseinad on järvevee piirist eraldatud valdavalt paarimeetrise rannikuribaga, millele on rüsijää kuhjanud rohkesti kive.
Tänapäeval paiknevad kõige suuremad ja kõrgemad paljandid vaadeldava kaldalõigu põhjaosas. Alustades paljandite iseloomustamist põhjast lõunasse võib eraldada järgmisi liivaseinu:
1. Neemiskülast Võrtsjärveni kulgevast teest sadakond meetrit lõunas algab kaldajärsakul 110 m pikkuse horisontaalse ulatusega kuni 6 m kõrgune paljand. Punakaspruunid põimkihilised liivakivid sisaldavad üksikuid valge liivakivi pesi läbimõõduga 2-5 cm ning kollakaspunase liivakivi vahekihte. Põimkihiliste seeriate pinnad on sageli markeeritud hallide vilgurikaste pindadega. Seeriate paksused on 20-40 cm. Paljandi põhjapoolses osas on 2 m kõrgusel liivaseina jalamist 10 meetrilise ulatusega 10 cm paksune kollalashalli- rohekashalli- ja punakaspruunikirju suhteliselt tugevalt tsementeerunud liivakivi läätsjas kiht, millest 30 cm allapoole on õhuke punakaspruuni savi kihike. Paljandi lõunaosas on 1,3 m kõrgusel jalamist kollakasroosa konglomeraatse liivakivi läätsjas kiht, mis sisaldab rohkesti punakaspruuni ja rohekashalli savi veeriseid. Veeriste läbimõõt on valdavalt 1-2 cm, kuid vahekihi lamaval pinnal on ka üksikuid suuri (läbimõõt kuni 15 cm) rohekashalli kirmega kaetud punakaspruuni savi veeriseid.
Paljandisein on lõiguti orienteeritud piki vertikaalseid lõhepindu suunaga 160o, harvem mööda suunda 230o.
Kitsa kividerohke liivaribaga järvest eraldatud paljandi jalamil on 4 koopalaadset ja terve rida väikesi uurdeid. 40 m kaugusel liivaseina põhjaotsast on 1,8 m sügavune kuiv uure, mille ava kõrgus on suudmeosas 2 m ja laius jalamil 3,5 m. Sellest 10 m lõunapoole on 3 m sügavune tunnelilaadne koobas, mille lõunasein kulgeb mööda siledat lõhepinda suunaga 130o. Koopa põhjas voolab tagaseinast väljuv veenire. Tagaseina poole aeglaselt kitseneva ja madalduva käigu kolmnurkse kujuga ava on 1 m kõrgune ning allosas 1,3 m laiune. Tunnelilaadsest koopast 20 m lõuna poole on võlvja avaga 1,5 m sügavune uure , mille ava kõrgus on 0,9 m ja laius allosas 1,3 m. Ka sellest uurdest väljub veenire. Uurdest 10 m lõuna poole, paljandi lõunaotsast 20 m kaugusel, on kahesopiline kuiv koobas, mille ava on samuti 0,9 m kõrgune, kuid laius ulatub allosas 1,6 meetrini. Koopa lõunapoolne sopp on 2 m sügavune ning selle lõunasein on orienteeritud piki siledat lõhepinda suunaga 130o. Koopa põhjapoolne jääv sopp on 0,5 m sügavune.
2. Peale 40 m pikkust kinnikasvanud järsakulõiku on veepiirist 0,7-0,8 m kaugusel 15 m pikkuse horisontaalse ulatusega ja kuni 2 m kõrgune punakaspruuni põimkihilise liivakivi paljand , mille lõunaotsa alumises osas on 1-1,3 m paksune läätsjas kiht, kus keeruliselt vahelduvad punakaspruun keskmiselt tsementeerunud liivakivi, tugevalt tsementeerunud punakaspruun liivakivi ja kollakasroosa tugevalt tsementeerunud konglomeraatne liivakivi rohkete punakaspruuni savi veeriste ja üksikute kalafossiilide fragmentidega. Saviveeriste läbimõõt on valdavalt 3-4 cm, kuid mõnede veeriste puhul ulatub see kuni 12 cm-ni. Enamik veeriseid on lapiku kujuga. Suuremad veerised on tihti ümbritsetud rohekashalli savi kirmega. Üksikuid saviveeriseid esineb ka keskmiselt tsementeerunud liivakivis. Liivaseina ülemises osas on putukate kolooniate poolt tekitatud väikesi uurdeid. Paljand on osaliselt varikaldega kaetud.
3. Peale 90 m pikkust kinnikasvanud kaldalõiku järgneb lõunas 100 m pikkuse horisontaalse ulatusega huvitav ja keeruliselt liigestatud liivakivisein, mille kõrgus on keskosas 4 m. Paljanduvad selgelt väljendunud põimkihilisusega punakaspruunid keskmiselt tsementeerunud liivakivid, milles äärmise lõunaosa alumises osas on suuri saviveeriseid sisaldav läätsjas vahekiht. Viimase kohal liivaseina ülemises osas on 5 cm paksune halli aleuroliidi kihike. Punakaspruuni savi veeriste läbimõõt 5-15 cm. Valdavalt on veerised ümbritsetud rohekashalli õhukese äärisega.
Nurklik paljandisein, mis on eri lõikudes määratletud lõhepindadega 180o, 220o ja 280o, on valdavas ulatuses järvest eraldatud kitsa kivilis-klibulise rannaribaga. Kohati laskub liivasein ka otse vette. Liivaseina jalamil on 6 uuret. Paljandi põhjapoolses osas on kolm väikest uuret, mille sügavus on 0,5-0,8 m. Paljandi keskmises osas on huvitav 2 m sügavune koobas, mille keskosas on ülespoole laienev sammas. Koopa ava kõrgus on 1,8 m ja laius alt 2,9 m. Kirjeldatud koopast 20 m lõuna poole on 1,5 m sügavune uure ava kõrgusega 1,2 m ja laiusega allosas 2 m. Veel 10 m lõuna suunas, peaaegu paljandiseina lõpus, on kahesopiline 2 m sügavune koopake, mille põhjasein kulgeb mööda siledat lõhepinda suunaga 130o. Selle 0,8 m kõrgune ava on alt 2,3 m laiune.
4.. 20 m kaugusel lõuna suunas, otse Kaarlijärvele viiva kitsa tee kohal, on 20 m pikkuse horisontaalse ulatusega 3,5 m kõrgune ilus paljand. Vahelduvad kollakaspunased ja punakaspruunid põimkihilised liivakivid. Paljandisein on nurklik, orienteeritud piki kahte omavahel lõikuvat lõhepinda. Valdavalt kulgeb paljand piki põhja-lõunasuunalist vertikaalset lõhepinda. Lõikuvad 130o-lised lõhepinnad on vertikaalsed kuni kallakud, kallakusnurgaga kuni 80o. Paljandi jalamil on rohkesti madalaid lameda kumera avaga uurdeid, mille sügavus ulatub 0,5 meetrini.
Paljandi kohal järsaku veerul on lõkkeplats. Paljandist 4 jääb lõunasse 230 m pikkune raskesti läbipääsetav rannikulõik, kus järvenõo järsak on täielikult kinni kasvanud.
5. Järgneva 30 m pikkuse järsakkalda lõigu jalamil on kolm väikest paljandit horisontaalse ulatusega 5-8 m ning kõrgusega 1,3-2 m. Paljanduvad põhiliselt punakaspruunid põimkihilised liivakivid. Neist kõige põhjapoolsem on huvitav liivakivi nurklik vorm, mille kaks omavahe ristuvat seina kulgevad mööda siledaid vertikaalseid lõhepindu suunaga 120o ja 180o. Keskmise paljandi sein on suures osas sammaldunud, kuna lõunapoolseima puhul sisaldab punakaspruun liivakivi kollakaspunase ja hallikasvalge liivakivi läätsjaid vahekihte. Kõigi kolme paljandi jalamil on kaarja laiapõhjalise avaga väikesi uurdeid. Kirjeldatav kaldalõik on raskesti läbitav, võsastunud, soostunud ja mahakukkunud puude poolt risustunud.
Raskesti läbitav ja risustunud on ka järgmine 60 m pikkune rannikulõik, mille ulatuses rannajärsakus esineb rohkesti väikesi punakaspruune paljandilapikesi horisontaalse ulatusega 0,5-0,7 m ning kõrgusega 0,2-0,5 m.
6. Järgneb lõunas on 15 m pikkune astmelis-krobelise pinnaga kollakaspunase põimkihilise liivakivi paljand kõrgusega 2-2,5 m. Püstine paljandisein on osaliselt orienteeritud mööda lõhepinda suunaga 175o. Paljandi põhjaotsa jalamil on väikesi uurdeid.
7. Paljandist 6 jääb lõunasse 140 m pikkune täielikult kinni kasvanud ja raskesti läbitav kaldalõik, mille järel on ilus 60 m pikkuse horisontaalse ulatusega ja kuni 3,5 m kõrgune paljand, kus punakaspruunid liivakivid vahelduvad kollakaspunaste kihtidega. Järsk paljandisein on oma põhilises osas orienteeritud piki horisontaalset lõhepinda suunaga 180o. Paljandi lõunaots kulgeb mööda lõikuvat lõhepinda suunaga 75o. Paljandi lõunapoolse osa jalamil on väikesi madalaid uurdeid, mille sügavus ei ületa 0,5 meetrit. Liivaseina ülemine osa on rohkete putukate kolooniate ja pääsukeste pesade tõttu kärjeline.
Paljandist 7 lõuna suunas on rannikuastang 90 m ulatuses peaaegu kinni kasvanud. Ainult üks väike 1 meetrilise ulatusega 0,5 m kõrgune punaka liivakivi laiguke avaneb nõlva jalamil 80 m kaugusel eelmisest paljandist.
8. Väikesest liivakivi avamusest 10 m lõunasse on nõlva ülemises osas 25 m pikkune paljand, mille profiili kõrgus on 1,5 m. Selles paljandis vaheldub punakaspruun liivakivi 10-20 cm paksuste valkjashalli liivakivi läätsjate kihtidega.
9. Peale 40-meetrilist kinnikasvanud lõiku on järve kaldajärsaku jalamil 60 meetrilise horisontaalse ulatusega kuni 3,5 m kõrgune paljand. Punakaspruun põimkihiline liivakivi sisaldab kollakaspunase liivakivi vahekihte ning liivaseina põhjapoolse ja keskmise osa jalami 25 m pikkuses lõigus on kuni 0,5 m paksusi kollakasvalge liivakivi läätsjaid kihte, mille lamaval pinnal on kuni 5 cm paksusi sinakashalli ja punakaspruuni savi kihte. Paljandi keskmine osa on orienteeritud piki siledat vertikaalset lõhepinda suunaga 180o. Osa vertikaalsest paljandiseinast suundub piki lõhepindu asimuudiga190o ja 150o. Paljandisse siseneb kallak lõhepind suunaga 210o ja kallakusnurgaga 70o.
10. Paljandist 9 jääb lõunasse 200 m pikkune täielikult kinni kasvanud rannikujärsakulõik, millest lõunasse jääb väike, kuid huvitava läbilõikega paljand. 6 m pikkuse horisontaalse ulatusega 2,5 m kõrguses liivaseinas vahelduvad keeruliselt punakaspruunid ja kollakaspruunid peeneteralised ning hallikasvalged aleuriitsed liivakivid. Valged ja kollakad kihid sisaldavad tugevalt tsementeerunud liivakivi ja aleuroliidi mügaraid suurusega 1-3 cm.
Paljandist 10 jääb lõunasse rohkem kui 200 m pikkune rannikulõik, kus järvenõo astang on peaaegu täielikult kinni kasvanud. Siin on ainult üksikuid väikesi punakaspruuni liivakivi pooleldi kinni varisenud avamusi, kus vahekihtidena esineb ka hallikasvalge liivakivi. Nende paljandilaikude horisontaalne ulatus küünib 2 ning vertikaalne 1,5 meetrini.
11. Eelpoolkirjeldatud kinnikasvanud lõigust lõunas on 30 m pikkune ja kuni 5 m kõrgune huvitav liivakivisein. Paljand saavutab oma maksimaalse kõrguse põhjapoolses osas, kus ta aga on osaliselt kaetud varikaldega. Vahelduvad punakaspruunid ja kollakasroosad liivakivi kihid, milles on valge liivakivi läätsjaid vahekihte. Viimastest on tähelepanuväärseim paljandi alumises osas olev keskosas 0,5 m paksune valge liivakivi lääts, mille sees on 15 cm paksune punakaspruuni savi kihike ja mis sisaldab kalafossiilide fragmente. Valge liivakivi on reeglina tugevamini tsementeerunud kui punakaspruun.
Paljandisein on osaliselt orienteeritud piki püstist lõhepinda suunaga 180o. Liivaseina sisenevad mitmed lõhed, mille orienteeruv suund on 110o. Neist kõige põhjapoolsem püstine lõhepind on vertikaalselt jälgitav 5 m ulatuses. Paljandi kesk- ja äärmises lõunaosas on kaks omavahel 0,5-0,6 m kaugusel paiknevat kallakut lõhepaari, mille poolt on määratletud omapärased liivakivi sammasjad vormid.
Paljandi jalamil on rida väikesi madalaid kuivi uurdeid, mille kõrgus on valdavalt 20-30 cm ja ava laius alt 50 cm. Pisut suurem uure on paljandiseina äärmises lõunaosas. Selle kõrgus on 80 cm ning sügavus 1,5 m.
12. Peale 40 m pikkust täielikult kinni kasvanud järsakulõiku on väike kollakaspunase liivakivi paljand kuiva koopaga. Ümarakujulise paljandi, mille ees on varisenud liiva kuhik, kõrgus ja pikkus küünib ainult paari meetrini. Võlvjas koopaava on 0,8 m kõrgune ja jalamil 1 m lai. See viib 3,1 m pikkusesse allapoole suunduvasse siledate seintega käiku kõrgusega 1,5 m ja laiusega 1,2 m. Käigu seinad on määratletud lõhepindadega, mille asimuut on 140o. Tagaseinas on 2 väikest 20 cm kõrgust kuiva uuret.
Paljandist 12 150 m lõunasse on endise Tamme mõisa keskus, millest sadakond meetrit itta Kureküla poole viiva tee äärde jääb rootslaste poolt rajatud hollandi stiilis Tamme tuulik. Viimase juures on rahvapärimuste järgi rootslaste matmispaik.
KoostanudA. Kleesment
SeisundRahuldav. Allub peamiselt looduslikele protsessidele. pankranniku põhjapoolses otsas on viimase paarikümne aasta jooksul paljandite horisontaalne ulatus suurenenud, seevastu paljandiseeria lõunapoolses lõigus on peale 1993.a. kaevamisi toimunud intensiivsed kinnikasvamise protsessid. Sissekraabitud nimesid on ainult enam külastatavates paljandites 3, 4 ja 7.
TähtsusTeaduslik, rekreatiivne. Ilus Aruküla lademe Kureküla kihtide avamus. Oluline fossiilsete kalade leiukoht. Osade paljandiseinte kerge ligipääsu tõttu perspektiivne geoloogiliste ja turistlike ekskursioonide objekt.
UuritusOli teada olulise kalafossiilide leiukohana ja huvitava loodusobjektina juba 19. sajandi teisel poolel. Alates 20.sajandi esimesest poolest on paljudes trükistes Tamme pangale viidatud kui matkajatele huvitavale loodusobjektile. 20. sajandi 30-ndail aastail kaevas paljandiseeria lõunapoolses osas rikkaliku fossiilsete kalade kogu välja V.Paul. Tema poolt leitud materjal säilitatakse TÜ GI Muuseumis. Esimese teadaoleva geoloogilise kirjelduse paljandiseeria lõunapoolsest osast (ligikaudu paljandid 9 ja 10) tegi 1951.a. E.Mark-Kurik. 1958.a. kirjeldas ja uuris mineraloogiliselt paljandeid 3 ja 4 H.Viiding. 20.sajandi 70-ndail aastail uuris liivaseintes olevaid uurdeid Ü.Heinsalu. 1991.a. kirjeldas paljandeid 1-3 ja 11-12 A.Kleesment, kes uuris paljanduvate liivakivide mineraalset koosseisu koos mikrofossiilide eraldamisega. Leitud akantoodide soomused määrati Leedu teadlase J.Valiukevičiuse poolt. Mineraloogilised andmed ja mikrofossiilide määrangud säilitatakse TTÜ GI fondides. 1993.a. korraldati E.Kuriku juhtimisel TÜ GI ja TTÜ GI ühisekspeditsioon, millest võttis osa ka Kanada teadlane R.Trudel. Paljandite 10-12 piirkonnast kaevati välja rikkalik kalafossiilide kogu, millest osa on Kanadas Tyrrelli muuseumis, suurem osa säilitatakse aga TTÜ GI ja TÜ GI Muuseumides. Revisjonülevaatuse kogu 1,5 km pikkuse järsakkalda lõigu ulatuses tegi 1999.a. suvel A.Kleesment. Paljandist 4 on värvifoto E.Pirruse fotokollektsioonis (F 17/23).
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiTartu maakond, Elva vald, Kaarlijärve küla
Tartu maakond, Elva vald, Tamme küla