Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Ojakivi e. Oja Suurkivi e. Sagadi kiviVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaOjakivi; (Orjakivi; Võsu rändrahn; Oja suurkivi; Sagadi kivi) (KLO4000485)
NimiOjakivi e. Oja Suurkivi e. Sagadi kivi
AsukohakirjeldusVôsult 3,5 km kirdes, Sagadi metskond, Lahe vahtkond, kv. 35 lôunaserval Jaanioja lähedal.
( LKR: 11.07.1998, 11:51:59 )
Kaitse<KAITSE>
Vôetud looduskaitse alla 1937.a. (reg. nr. 201) "Oja Suurkivi" nime all /8, lk. 180/. Vabariikliku tähtsusega loodusmälestisena vôetud kaitse alla 1959.a. (reg. nr. 153) ilmselt eksliku nimetusega "Orjakivi". Peaks olema "Ojakivi" /11, lk. 279/. LRP.

( LKR: 11.07.1998, 12:52:05 )
Kirjandus<KIRJANDUS>
1. Baer, K.E.v. Zusatz zu der Notiz des Grafen Keyserling. Mel. phys. chim. tires du Bull. L'Acad. Sci St. Petersb. T.V, livr 5, 1863, p. 511-542.
2. Helmersen, G. Studien über die wanderblöcke und die Diluvialgebilde Russlands. Mem. Acad. Sci St.-Petersb., 1869, Ser. VII, t. XIV, nr. 7.
3. Helmersen, G. Studien über die Wanderblöcke und die Diluvialgebilde Russlands. II Lief. Mem. Acad. Sci. St.-Petersb., 1882, VII ser., t. XXX, nr. 5.
4. Lehbertm R. Wierländischer Strand, Kasperwiek und Umgebung. Beiträge zur Baltischen Naturdenomalpflege. Abt. I: Erratische Blöcke in Estland. Revel, 1914.
5. Jaanis, J. Virumaa geograafiline ülevaade. - Koguteos "Virumaa", Tln., 1924, lk. 225-291.
6. Vilbaste, G. Eesti loodusmälestusmärke. Trt. 1931.
7. Konts, P. Käsmu ümbruse suuri rändrahne. - Eesti Loodus, 1935, nr. 1, lk. 10-13.
8. Looduskaitse I. Tln., 1937.
9. Viiding, H. Rändrahnud loodusmälestusmärkidena. - LUS Aastaramat, 1957, 50 kd. Tln., lk. 169-182.
10. Viiding, H. Rändrahnude osa loodusmälestusmärkide hulgas. Eluta looduse kaitse. Tln., 1958, lk. 22-31; Sama ka "Abiks Loodusvaatlejale, nr. 37. 1958, lk. 22-31.
11. Looduskaitse teatmik. Tln., 1960.
12. Joonuks, H. Vôsu. Tln., 1972.
13. Nômmsalu, F. Lahemaale sündis rahvuspark. Tln. 1977.
14. Viiding, H. Lahemaa rändrahnud ja kivikülvid. - Lahemaa uurimused I. Tln., 1981, lk. 45-52.
15. Viiding, H. Lahemaa kivid. Tln., 1981.
16. Kuari, A. Suurte rändrahnude teine kümme. - Eesti Loodus, 1981, nr. 10, lk. 670-676.
17. Viiding, H. Eesti mineraalid ja kivimid. Tln., 1984.
18. Viiding, H. Suurte rändrahnude kirjeldamise juhend. Trt., 1986.
Iseloomustus<ISELOOMUSTUS>
Rabakivi hiidrahn, punakas, väga jämedateraline. Pikkus 11,6 m, laius 10, m, kôrgus 6,0 m, ümb. maapinnal 29,6 m, maks. - 33,0 m, maapealse osa maht 294 m3. Kivi kujutab hulknurkset püstiste küljeseintega püsttahukat. Lamedale laele pääseb kaguküljelt redeliga. Pôhjaküljel on läänepoolses osas ülalt 2/3 ulatuv lôhe. Läänekülje keskmises osas all püstine lai lôhe, lôunapoolses servas suur vertikaalne lôhe. Rohkesti esineb enamasti vertikaalseid lôhesid; neid on ka SO-küljel. NO-küljel on väikesi erisuunalisi praokesi. Rahnu ülemisel pinnal on suur W-O suunaline kuni 3 cm laiune lôhe, mis ulatub rahnu lääneseinast kuni keskmise osani. Rahn on kaetud paksult samblaga, eriti pôhja- ja lääneküljel; pragude kohal sambla sees paistab kivi-imar. Lael kasvab rohttaimi, lôunanurgas ja lääneküljel vaarikaid, puudest lääneküljel väikesed kased ja kuused. Rahn istub sügaval liivases pinnases. Kivi ümbruses kasvab kuuse-segamets. Teisi kive lähedal ei ole. Jaanioja kuivab pôuasel ajal ära.
KoostanudKoostanud:H. Viiding
Täiendanud K. Müürisepp
27. sept. 1986.a.; 08. dets. 1990.a.
(LKR: 11.07.1998, 12:47:02 )
SeisundRahuldav. On olemas teeviit Vôsu - Lobi teelt. Puudub looduskaitsemärk rahnu juures. Ümbrus on korras. Teha uue redel rahnu laele pääsemiseks.


( LKR: 11.07.1998, 12:48:24 )
Tähtsus<TÄHTSUS>
Teaduslik, teadusajalooline, ôppeotstarbeline, maastikuline.
Uuritus<UURITUS>
Rahnu on uurinud K.E.v. Baer /1, lk. 525/, kes hindas selle mahuks 10000 kuupjalga (283 m3). See arv on peaaegu kokkulangev A.Kumari poolt 1978.a. tahhümeetrilisel môôdistamisel saadud tulemusega - 294 m3 /16, lk. 670/. 1869.a. kirjutab Oja Suurkivist G.Helmersen /2, lk. 129/, kes annab selle kôrguseks 25 jalga (8,3 m), millest 5-5 jalga olla liiva sees ja ümbermôôduks maapinnal 105 jalga (35 m). Need andmed on saadud Palmse môisaomanikult A. Pahlenilt. 1876.a. uurisid Ojakivi (Sagadi kivi) G.Helmersen, F.Schmidt ja A.Pahlen. Esimene ennustas, et rahn laguneb peagi kolmeks tükiks, sest ta pragudes kasvavad noored kased. 40 aastat hiljem kivi külastanud R.Lehbert ei näinud kaski rahnul ja rahn oli lagunemata. 1876.a.uurimistulemused avaldas Helmersen 1882.a./3, lk. 27, tab. VI, joon 26/. R.Lehbert avaldas rahnu uurimistulemused 1914.a. /4, lk. 18; VIII tahvil 1 ja 2 jooni, 8. tahvil 1 joonis// Tema andmeid on korratud koguteoses "Virumaa" 1924.a. /5, lk. 237-238, foto lk. 237/. 1931.a. teatas "Ojakivist" kui kaitset vajavast suurest rahnust ([mb. u. 36 m, kô5 m) P.Greenwaldt /6, lk. 44/. 1934.a. suvel môôdistas rahnu P.Kents, kes märkis, et kivi pealispinnal kasvas lopsakas taimkate, praos isegi vaarikapôôsaid, kuid sama aasta augusti algul hävitanud Vôsu suvitajad taimkatte /7, lk. 12/. Korduvalt on rahnu uurinud ja pildistanud (1954, 1973, 1978 a.) H.Viiding ning kasutanud saadud materjale oma kirjutistes /9, fototahvel XVIII; 10, foto lk. 23; 14, lk. 48 ja E.Kase foto 21 rahnust pilditahvlil; 15, lk. 33 / U. Veske värvusfoto; 17, tahvel värvusfoto; 18, lk. 42, 62, 91 ja foto pilditahvlil/. A.Kumari, kes tegi Ojakivi tahhümeetrilise môôdistamise 1978.a. /18, lk. 91/, leidis, et see on suuruselt maapealse osa mahu järgi vabariigi hiidrahnude hulgas 11-ndal kohal /16, lk. 670/. Ojakivi fotosid on toodud ka muudes trükistes /12, lk. 12; 13, lk. 50/. Eesti TA Geoloogia Instituudis säilitatakse Ojakivi kohta järgmisi värvusdiapositiive: H.Viidingu pildistatud - 4 tk (6x6) ja 2 tk. (3x4 cm): G. Raagmaalt saadud - 2 tk. 3x4 cm.
1990.a. suvel uurisid Ojakivi Eesti Ürglooduse raamatu koostamise huvides E.Pirrus ja K. Müürisepp.
LoodusobjektRändrahn, kivi
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiLääne-Viru maakond, Haljala vald, Koolimäe küla