Kaitsealad 1940. aastani

I maalimasõda tekitas ka looduskaitses ajutise pausi. Elavnemine toimus Eesti iseseisvumise alguses, oluline osa oli selles ülikoolil.

1. aprillili 1920. aastal alustas Tartu Ülikooli Loodusuurijate Seltsi juures tegevust Looduskaitse sektsioon, eesotsas F. Bucholtz´iga. Juba 5. mail pöördus Looduskaitse sektsiooni juhatus Haridus- ja Põllutööministeeriumi poole palvega kaasabi saamiseks loodusmälestusmärkide alalhoidmiseks.

Sügisel 1920. asus looduskaitse sektsioon lahendama lindude kaitse küsimusi, kavandati Kihelkonnas asuva bioloogiajaama tööde jätkamist (Kuusnõmme). 1921. aastal esitatakse ettepanek Paasvere metsa looduskaitse reservaadiks tunnistamiseks, kuid kaitseala jääb moodustamata.

1921. aastast peale asutakse haruldaste puude registreerimisele, kogutakse andmeid haruldaste loomade esinemise kohta, püstitatakse küsimusi sooalade kaitsmiseks.

1924. aastal asutatakse looduskaitse reservaat ülikooli õppemetskonnas (Kastre-Peravalla, praegune Järvselja) ning peetakse läbirääkimisi Metsade Peavalitsusega väiksemate alade looduskaitse reservaadiks jätmiseks; pöördutakse Metsade Peavalitsuse poole jugapuu kaitsmise küsimusega Kärdla metskonnas (praegu Tahkuna looduskaitsealal), paludes keelata alal lageraied. 1924. aastal võeti taas kaitse alla Vaika saared, Harilaid ja Kuusnõmme (Vilsandi rahvuspargi territooriumil), Kuressaare linnas asutati linnukodu "Linnulahel".

1927. aastal astuti samme Vigala asulas maantee ääres kasvavate vanade lehiste alleshoidmiseks, Kaali kuivjärvede säilitamiseks, mõisate ja linnaparkide rüüstete ärahoidmise ning mõnede metsade (Sinimägede) laastamise pidurdamise kohta. Leiti, et vajalik on looduskaitse seaduse kiiremas korras väljatöötamine. 1929. aastal väljatöötatud seaduse eelnõu pandi aga peamiselt majanduslikel põhjustel mitmeks aastaks seisma.

1935. aastal tõusis looduskaitse seaduse küsimus uuesti päevakorda. Riigiparkide Valitsuse ja Haridusministeeriumi suure huvi tõttu võeti samal aastal 11. detsembril vastu esimene Looduskaitse seadus (RT 1935, 106, 878).

Loodud Looduskaitse Nõukogu võttis esmajoones reviderimisele kõik varem ühel või teisel alusel looduskaitse alla võetud alad ning kohandas nende kaitse teostamist vastuvõetud seaduse alusel. Nii tulid uuesti läbivaatamisele ja kinnitamisele Kuressaare Linnulahe, Õppe- ja Katsemetskonna reservaadi, Hiiumaal jugapuude reservaadi jt. kaitse alla võtmise küsimused.

Esimesed kaitsealad, mis moodustati pärast Looduskaitse seaduse vastuvõtmist olid, õigusaktiga "Vabariigi Valitsuse otsus 16. oktoobrist 1936 maa-ala looduskaiste alla võtmise kohta" kaitse alla võetud Tartu Ülikooli õppe- ja katsemetskonna kvartal nr 106 (praegu Järvselja looduskaitsekvartal) metsa kaitseks ning "Vabariigi Valitsuse otsusega 6. novembrist 1936 veekogu ja maa-alade looduskaitse alla võtmise kohta" kaitse alla võetud Neitsijärv (praeguse Otepää looduspargi territooriumil) linnustiku kaitseks.

Kokku moodustati aastatel 1936-1939 47 kaitseala. Kaitse-eesmärgiti jagunesid need metsa-, taime-, raba-, linnu-, geoloogilisteks- ja tervisemuda kaitsealadeks.

Kõik kaitsealad ja kaitsealused objektid kanti Looduskaitseregistrisse. Selles osas on järjepidevus taastanud ja käesoleval ajal on Looduskaitseregister üks osa EELIS´est.

Toonases Looduskaitseregistris, mille pidamine algas 11.11.1936 ja lõppes 22.02.1941, oli kokku 523 objekti, (lisaks veel ligi 26 kaitsealust liiki), peale kaitsealade oli sinna kantud 476 üksikobjekti: 2 allikat, 234 üksikpuud ja puudegruppi, 240 rändrahnu. Ka neist on suur osa praegu kaitse all, nt Tamme-Lauri tamm Võrumaal, Näärikivid Läänemaal jm.

Kasutatud materjalid:

Looduskaitse register 11. november 1936 - 22. veebruar 1941;

Looduskaitse I, Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tln., 1937;

Looduskaitse II, Loodushoiu- ja Turismiinstituudi Kirjastus, Tln., 1940.