| Kaitsealune ala | Kalmistu paljand (KLO1000481) |
| Nimi | Tartu kalmistu paljand |
| Asukohakirjeldus | Tartumaa, Tartu linn. Emajõe ürgoru vasakul veerul Uus-Jaani kalmistu ja Vana-Peetri kalmistu all. Juurdepääsuks tuleb mööda Puiestee tänavat sõita Jõgeva maantee suunas ning pöörata Ujula tänavast mööda kalmistute vahelist kruusateed alla Emajõe luhale. Ujula tänavast edela suunas, Uus-Jaani kalmistu alla jääb 85 m pikkune ning vastassuunas, Vana-Peetri kalmistu alla 160 m pikkune paljandilõik. |
| Kaitse | Kaitse all alates 1959.a.-st. Tähistamata. Vajab tähistust koos informatsiooniga paljandi olulisusest ning keeluga seda mitte risustada. |
| Kirjandus | Schuster A. 1932. Ein Beitrag zum Altrotsandstein bei Tartu (Dorpat). Eesti Loodusteaduse Arhiiv, seeria 1, 10,3. Tartu, lk. 143-156; lk. 145-147.
Orviku K. 1946. Tartu linna hüdrogeoloogia. Tartu, 56 lk., lk.10-11.
Mark E. 1952. Uusi Artrodiiriliike Tartu lademest (Eesti NSV keskdevon). Tartu, diplomitöö (käsikiri), 92 lk., lk. 37-38.
Mark E. 1960. Kalmistu paljand Tartus. - E.Kumari (toim). Looduskaitse teatmik. Tallinn, lk. 171-172.
Kurik E. 1971. Devon Tartus. Eesti Loodus, 7, lk. 395-396.
Viiding H.A., Kajak K.F., Mark-Kurik E.J. , Kuršs V.M. 1981. Aruküla kihistu. - V.S.Sorokin (peatoim.) Baltikumi devon ja karbon. Riia, lk. 112-126, lk. 115 (vene keeles).
Raid M. (koostaja), 1983. Tartu Metsamajandi järelvalve piirkonna loodusobjektid. Tallinn, lk. 38.
Heinsalu Ü., 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus, 160 lk., lk. 118.
Kleesment A. 1991. Tartu kalmistu paljand. - V.Puura, V.Kalm || I.Puura (toim): Eesti geoloogiline ehitus ja maavarad: ekskursioonijuht. Tallinn, lk. 60-61.
|
| Iseloomustus | Kahes Ujula tänavaga omavahel eraldatud paljandiseinas avanevad keskdevoni Aruküla lademe Viljandi kihtide kivimid.
1. Huvitavam ja kõrgem paljandilõik asub Ujula tänavast linna pool. 85 m pikkuse ja kuni 4,7 m kõrguse paljandiseina ülemises osas on kuni 0,7 m paksune plaatjas kompleks, mis on esindatud pruunikashalli, punakaspruuni ja halli tugeva dolomiitse tsemendiga aleuroliidiga, mis sisaldab õhukesi punakaspruuni savi vahekihikesi ja kirmeid ning kuni 20 cm paksusi halli domeriidi läätsjaid vahekihte. Viimastes on kohati väikesi kuubilise kujuga õõnsusi.
Paljandi alumine kuni 4 m kõrgune osa on esindatud punakaspruuni ja kollakaspunase põimkihilise liivakivi vahelduva kompleksina. Põimkihilised seeriad paksusega 0,15-0,3 m on tihti ebaühtlase paksusega. Seeriate alumise pinna lähedal on kohati väikesi saviveeriseid. Sellistest kihtidest on leitud rüükalade fragmente. Kihipindadel on sageli vilgulehtede koondumine, vahel ka limoniitsed kiled. Liivakivi sisaldab õhukesi punakaspruuni ja hallikaspruuni aleuriitse savi läätsjaid vahekihte ulatusega 3-8 m ja paksusega keskelt kuni 10 cm.
Paljandisein on kohati orienteeritud piki lõhepinda suunaga 145o. Paljandi loodepoolses, Ujula tänavaga piirnevas osas on paljandi jalamil liivaseina 20.sajandi 40-ndatel aastatel inimkäte poolt uuristatud 5 käiku. 4 loodepoolset neist on orienteeritud mööda paljandiseina sisenevaid püstiseid lõhepindu. Ujula tn. poolt arvates I ja II käik on 2,2 m sügavused, 0,7 m kõrgused ja 0,8 m laiused ning nad on omavahel tagaseinas ühendatud kitsa tunneliga, mille tagasein on orienteeritud piki lõhepinda suunaga 145o. Paljandisse sisenevate lõhepindade ligikaudne suund on 60o. III ja IV uure siseneb paljandisse mööda lõhepindu suunaga 30o. Käik III on 3,3 m pikkune, 0,7 m kõrgune ning alt 0,7 m laiune ning tema seinas suudmest 2,7 m kaugusel kulgevad mõlemale poole väikesed 0,7 m sügavused ja 0,4 m laiused sopid. IV käik on 2 m sügavune, 0,6 m kõrgune ning alt 0,7 m laiune. Tagaseinas on käigud III ja IV omavahel ühendatud 0,5 m laiuse ja 0,6 m kõrguse tunnelitaolise käiguga, mille tagasein kulgeb mööda lõhepinda suunaga 145o. See käik jätkub uurdest III 4 m ulatuses Ujula tänava poole ning 0,7 m uurdest IV kesklinna poole. V käik sügavusega 1,5 m on 0,4 m kõrgune ning alt 0,4 m laiune.
2. Ujula tänavast loodesse on devoni paljand ürgoru nõlval veel 160 m ulatuses. Paljandi maksimaalne kõrgus on siin 2,5 m. Paljanduvad punakaspruunid põimkihilised liivakivid, milles Ujula tänava poolses 90 m pikkuses lõigus, paljandi jalamist 2 m kõrgusel on 10 cm paksune punakaspruuni aleuroliidi vahekiht. Aleuroliit on plaatjas, dolomiitse tsemendiga tugevalt tsementeerunud.. Plaatide paksus 3-5 cm. Paljandi loodepoolne osa on osaliselt kinni kasvanud. Paljandi ees on ka varinguid.
Kalmistu paljand on tekkinud 20.sajandi kahekümnendate aastate lõpul Emajõe kallastel tehtud hädaabitööde käigus. Devoni läbilõike kõrgus ulatus siis paljandi kagupoolsel seinal 6 meetrini. Ligikaudu 50 aastat hiljem, 70-ndatel aastatel, seoses maastiku ümberkujundamisega Taru ujula puhkeala piirkonnas, täideti selle paljandi esine ligikaudu 1 m kõrguse terrassiga, mille alla jäi paljandi alumine osa. Paljandist on leitud rüükalade fragmente.
|
| Koostanud | A. Kleesment |
| Seisund | Rahuldav. Kagupoolne paljand oma järsu seina tõttu hästi säiluv. Lubamatu on olmeprahti ladustamine paljandiseina ette. Kagupoolses paljandi osas (1) on liivaseinas ka rohkesti sissekraabitud nimesid. Loodepoolse lõigu (2) esine on osaliselt võsastunud ja kohati raskesti ligipääsetav. |
| Tähtsus | Teaduslik, rekreatiivne. Aruküla lademe tüüpläbilõige. Lademe alumise vähepaljanduva osa, Viljandi kihtide parim paljand Eestis ja kogu Baltikumis. Fauna leiukoht. Hea ligipääsuga suurepärane objekt õppeotstarbeks ja devoni tutvustamiseks teaduslikel ekskursioonidel. |
| Uuritus | Esimene geoloogiline detailkirjeldus on tehtud A.Schusteri poolt 1932.a., kes leidis paljandist ka rüükalade detriiti. 20.sajandi 30-ndatel aastatel uuris paljandit Karl Orviku, kes hiljem kasutas seda rohkete õppeekskursioonide objektina. 1951.a. kirjeldas paljandit diplomieelsel praktikal E.Mark-Kurik. 1957. ja 1983.a. uuris ja kirjeldas siin avanevaid kihte H.Viiding, teostades avanevate kihtide mineraloogilist uurimist. Tema poolt kasutati paljandi läbilõiget korduvalt, demonstreerimaks devoni kihte nii üliõpilastele kui ka kodu ning välismaa teadlastele-uurijatele. 20.sajandi 80-ndatel aastatel kirjeldasid ja uurisid paljandit A.Kleesment, T.Pani, Ü.Heinsalu jt. A.Kleesment uuris täiendavalt ka siin avanevate liivakivide mineraloogilist iseloomu. Ü.Heinsalu tutvus liivaseina kaevatud käikudega. Paljandi kivimitest tehtud mineraloogilise analüüsi tulemusi on oma Aruküla lademe trükistes kasutanud nii H. Viiding kui ka A. Kleesment. Andmed säilitatakse TTÜ GI fondides. Revisjonülevaatuse teostasid 1999.a. suvel A.Kleesment ja E.Pirrus. |
| Loodusobjekt | Paljand (aluspõhja-) |
| Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses: | Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/... |