Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Sõjatare (Sõjamägi, Sõjatare müürimägi), Uku ja Väike Sõjatare koobasVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaVõhandu jõe ürgorg (KLO1000315)
NimiSõjatare (Sõjamägi, Sõjatare müürimägi), Uku ja Väike Sõjatare koobas
Asukohakirjeldus Põlva maakond, Veriora vald. Võhandu jõe vasakul kaldal Süvahavva külas, Savioja suudmest 400 m allavoolu. Süvahavvale saab Põlva-Värska maanteelt üle Soohara asula, mis asub Süvahavvalt ligikaudu 2 km kaugusel. Võru-Räpina maanteelt saab siia üle Leevi asula, mille kaugus Süvahavvalt on ca 5,5 km. Paljandi juurde saab laskuda mööda sälkorgu kulgevat treppi.
KaitseOn kaitse all maastikukaitseala üksikobjektina. Kaitse säilitada. Silt vajab vahetamist, trepp parandamist.
KirjandusOn leidnud kajastamist kõikides Võhandu ürgorgu käsitlevates loodusteaduslikes ja turismialastes trükistes. Peale selle on seda paljandit ja koopaid iseloomustatud:
Klinge J. Eine Flussfahrt auf dem Woo. Sitzungsberichte der Naturforsch.Gesellsch. Universität Doppat, lk. 193-233, lk. 217-218.
Rumma J. (peatoim.) 1926. Võrumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 498 lk., lk. 315.
Vilberg G. 1931. Eesti loodusmälestusmärke. Tartu, 48 lk., lk. 39.
Laugaste E. Liiv E. 1970. Muistendeid Vanapaganast. Tallinn, 606 lk., lk 359; lk. 493-494.
Kurik E. 1978. Aluspõhi. Põlva rajoonis. Tallinn, lk.15-20.
Vananurm I. 1983. Ei pidanud vastu. Koit, 7.mai.
Liiv E. 1984. Muistenditega seotud paigad. - K.Kermas (vast.toim.) .Räpina radadel. Tallinn, lk. 170-175.
Heinsalu Ü. 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, "Valgus", 160 lk., lk. 75-78.
IseloomustusVõhandu vasakukalda kirdest itta kulgeva jõelooke põhjaserval paljanduvad kahe pangasena kuni 12 m paksuselt Burtnieki lademe Abava kihistiku liivakivid. Liivakivid on valdavalt roosakaskollased ja kollakashallid, alumises osas kohati punakaspruunid; peeneteralised, põimkihilised. Põimkihiliste seeriate paksus 15-40 cm, kallakussuund 115o. 1m kõrgusel paljandi jalamist on selgelt väljendunud kihipind, mida mööda paiknevad rohkearvulised pikliku kujuga uurded. Paljandi ülemises osas sisaldab liivakivi violetjashalli savi ja aleuroliidi õhukesi vahekihte. Paljandis on nähtavad lõhepinnad suundades 80o, 115o ja 270o.
Kaks paljandi osa on omavahel eraldatud sügava järsupervelise sälkoruga. Ülesvoolu jääv sein on 20 m pikk ja 9 m kõrge ning laskub suures osas otse vette. Osaliselt on paljand kättesaadav sälkoru veerul. Allavoolu jääv liivakivisein on 40 m pikkune ja tema kõrgus ülesvoolupoolses osas on 12 m. Siin on paljandis Uku koopa nime all tuntud avar koobas, kust voolab välja veerohke allikaoja. Paljandi see osa on jõe veepinnast ja 1 m kõrgusel ja seetõttu hästi kättesaadav. Koopaava ja jõe vahele jääb paari meetri laiune kuiv riba. Koopaava on 3,5 m kõrge ja alt 7 m lai. Selle kaudu saab avarasse ebatasaste seintega ruumi, mille põhjas on varisenud liiv, keskosas aga voolab allikaoja laiusega suudmes 1,5 m. Süvend on 10 m ulatuses 6 m lai, madaldudes tagaseinas 1 meetrini. Tagaseinast läheb edasi 2 mõnekümne sentimeetri kõrgust uuret, kust voolab välja allikavett. Eriti rohkesti tuleb vett kirdesuunda minevast uurdest, vähem teisest, põhjasuunalisest uurdest. Allikaoja saab toitu veel koopa lääneseina alguses olevast uurdest väljuvast allikast . Väikesed veenired väljuvad ka koopa idaseina alumisest osast.
20 m Uku koopast allavoolu, paljandi allavoolu otsas, on teine selle müüri allika-koobas - Väike-Sõjatare. See on sirge 8 m pikkune horisontaalse põhjaga uure, mis ava kohalt on 1,8 m kõrge ja 2,5 m lai. Lõpus on laiust 2 m ja kõrgust 0,6 m. Tagaseinas on 2 soppi, kust voolavad välja allikad. See koobas on juurdepääsetav järsaku allavoolu otsast ja jõest. Rahvajutu järgi lõpeb Väike-Sõjatare käik rauduksega, kust kord aastas tuleb välja 2 kuradit.
Selle paljandi suurim koobas, Suur-Sõjatare, on sisse langenud tõenäoliselt möödunud sajandi lõpul või sajandivahetusel. Oma 1884.a. teostatud paadireisi kirjelduses Võhandu jõele iseloomustab tolleaegne Tartu Ülikooli Botaanikaaia direktor J.Klinge Suur-Sõjatare koobast ligikaudu 20 m pikkusena. Koopa seintest väljus 4 suuremat ja rohkesti väikesi allikaid. Praegu on selle sisselangenud koopa kohal kahte paljandiosa eraldav sälkorg.
Ka Uku koopa laest on sageli varisenud liiva, mistõttu koopa kuju tagaseinas on mitmel korral muutunud. Suur varing koopa juures paljandis oli 1983.a., mil seinast varises 10 m laiune, 8 m kõrgune ja 5 m paksune plokk. Varingust tekkinud mürts kostis vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Varing ummistas koopa sissekäigu, kuid juba aasta pärast, 1984.a. suvel, oli allikaoja ning suurvee ajal kaljuseinani ulatuv jõgi varingust tekkinud liivakuhja koopa eest ära kandnud, vabastades nii sissekäigu.
Nii Sõjatare kui ka Uku koopaga on seotud rohkesti muistendeid ja rahvajutte. Uku koobas oli olnud muistne ohverdamise paik, Sõjatare aga Rootsi sõja ajal kaevatud pelgupaik, mis olevat seest olnud puitvooderdisega kaetud. Siin olla peetud ka pulmi, kusjuures vaenlased olid pulmaseltskonna avastanud ja maha tapnud. Pulmaseltskonna reetis koopaavast väljajooksnud kass. Pääsenud oli ainult pruutpaar, kes jõudis salateed pidi Volba saarele.
Tegelikult on Sõjatare koobas ilmselt esialgu siiski olnud loodusliku tekkega ja oli olemas juba enne Rootsi sõda. Temaga on seotud Vanapagana muistend, mille järgi siin Vanapagana naispere kangast kudunud, karistades lapsi, kes kangastelgede vahele kive pildusid. On ka jutte Vanapagana õllepruulimisest selles koopas.
KoostanudA. Kleesment
SeisundRahuldav. Ürgoru nõlval, tee kõrval paljandile ja Uku koopale viitav silt. Alla paljandisse viib trepp. Silt kahjustatud, trepp kohati lagunenud. Paljandis sissekraabitud nimesid, millest paljud küll 1983.a. varingu tulemusel hävisid.
TähtsusRekreatiivne, teaduslik, kultuurilooline. Üks turistide poolt enam külastatavamaid paljandeid maastikukaitsealal. Huvitava ehitusega veerohkete allikakoobastega rahvapärimustega seotud paljand.
UuritusOli tuntud juba 19. sajandi teisel poolel. Esimene teadaolev geoloogiline kirjeldus tehti 1957.a. H.Viidingu poolt. Mõõdistati 1964.a. E.Varepi juhendamisel E.Hangu, E.Linkruse, E.Muuga ja L.Vassiljevi poolt. Uku ja Väike-Sõjatare koopaid kirjeldas, mõõdistas 1966. ja 1984.a. Ü.Heinsalu, tehes Uku koopast plaani. Geoloogiline detailkirjeldus paljandist tehti 1967.a. H.Viidingu poolt. 1985.a. uuris paljandit ja Uku koobast A.Kleesment. Revisjonülevaatus tehti A.Kleesmenti ja E.Pirruse poolt 1998.a. suvel, mille käigus tehti ka praegusele situatsioonile vastav koopa plaan.
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses:Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/...
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiPõlva maakond, Räpina vald, Süvahavva küla