Liikide andmete kuvamine

Liik: Moehringia lateriflora (ida-võsalill)Väljad: peida ,kuva
Direktiivi lisadLoodusdirektiivi lisa II, Loodusdirektiivi lisa IV
Nimi eesti kida-võsalill
KaitsekategooriaII kategooria
Nimi ladina kMoehringia lateriflora
RühmKatteseemnetaimed
KirjeldusIda-võsalill on nelgiliste sugukonda kuuluv mitmeaastane taim. Rautiainen jt (2002) hinnangul on isendid suhteliselt lühiealised. Varred on nõrgad ja peened (5-20 (-40) cm pikad), vegetatiivsed võsud lamava kasvuviisiga, õitsevad võsud püstised või veidi tõusvad. Taimel on mitu omavahel maa-aluse varre ehk risoomiga ühendatud võsu. Lehed on vastakud, erinevalt sarnasest liigist harilikust võsalillest (M. trinervia) tömbitipulised ja mitte kolme vaid ainult ühe rooga. Õied on valged, viie kroonlehega, kuni sentimeetrise läbimõõduga (Kukk 2002, Jonsell 2001). Ida-võsalill õitseb juunis-juulis. Kukk (2002) täpsustab, et õitseaeg on juuni lõpus - juuli alguses, samas 1995. a 27. juunil ida-võsalill veel ei õitsenud, 2010. a oli täisõitseng juba 15. juunil, 2013. a oli suur osa taimi õitsemise 20. juunil juba lõpetanud, kuid kaks üksikut õit leiti veel ka 6. augustil, 2000. a leiti õitsvaid taimi 18. juulil. Väljaspool õitseaega on ida-võsalille muu taimestiku varjus raske märgata (Kukk 2002, Ilmonen jt 2001). Vili on ümar läikiv kupar. Seemned on pruunikad, läikivad, väikese lisemega (Eichwald jt 1971), valmivad hilissuveni. Neid on sageli vähe (võimalik, et isesteriilsuse tõttu) ning vahel ei moodustugi (Jonsell 2001). Ka Eestis ei leitud nt 2013. a augusti alguses ühtegi vilja, ehkki oli teada, et need taimed õitsesid. Mõned autorid (Ilmonen jt 2001) on aga hinnanud seemnelist paljunemisvõimet üsna heaks. Kunstlikes tingimustes idanevad seemned suhteliselt hästi (Björnström jt 2001).
Ida-võsalille bioloogiat käsitlevad põhjalikumad teaduslikud uuringud praktiliselt puuduvad.
TüüpKaitsealune liik
Seosed: peida ,kuva
Alad, kus on kaitse eesmärgiksPuhatu looduskaitseala (KLO1000042)
Alutaguse rahvuspark (KLO1000669)