Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Väike-Ütsealutse müürVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaVõhandu jõe ürgorg (KLO1000315)
NimiVäike-Ütsealutse müür
AsukohakirjeldusPõlva maakond, Veriora vald. Võhandu jõe paremal kaldal, Põlva-Värska maanteel asuva Reo silla juurest tuleb pöörata piki paremkalda veeru suunduvale ning autoga läbitavale edelasuunalisele metsateele. Ca 250 m läbimise järele jõuab paljandi keskel paikneva sälkoruni, millest saab laskuda jõeorgu. Paljandi kõrgem osa jääb sälkorust ülesvoolu, ülejäänud osa allavoolu.
KaitseOn kaitse all maastikukaitseala üksikobjektina. Tähistamata. Väärib eraldi tähistamist. Kaitse säilitada.
KirjandusOn leidnud äramärkimist peaaegu kõikides Võhandu ürgorgu käsitlevais loodusteaduslikes trükistes. Peale selle on teda käsitletud huvitava ehituse ning faunaleidude (viimaste puhul küll Reo müüri nime all) tõttu veel:

Kurik E. 1978. Aluspõhi. - Põlva rajoonis. Tallinn, lk. 15-20.
Kleesment A. 1995.a. Suur- ja Väike-Ütsealutse müür. - Liivimaa geoloogia. Ekskursioonijuht. Tartu, lk.11-12.

Mark-Kurik E. 1999. Psammosteid microremains from the Middle Devonian (Givetian) of Estonia. Modern Geology, 24, lk. 1-21.
IseloomustusVõhandu jõeoru parema kalda kõrge perve 150 m pikkusel lõigul, Reo sillast 200-350 m ülesvoolu on väikeste katkestustega eraldatud Burtnieki lademe Abava kihistiku paljandid. Liivaseina kõrgeim ja huvitavaim osa on ülesvoolupoolne 50 m pikkune lõik jõe idast põhja pöörduva looke lõunaserval. Paljandi kõrgus oli siin 1998.a. suvel 9 m. Kõrgeim profiil on selle liivaseinas fikseeritud 1985.a., kui hiljutise loodusliku varingu tulemusel oli võimalik jälgida 12 m paksust läbilõiget (ülalt alla):
1. 1,5 m - Valge peeneteraline horisontaalkihiline liivakivi, mis võiks kuuluda Gauja lademesse
2. 7,5-8 m - Heledad valkjas- ja roosakaskollased peeneteralised põimkihilised liivakivid. Põimkihiliste seeriate paksus 20-30 cm, kallakussuund 50o. Selle kihi alumise pinna moodustab lainjas katkestuspind, mille peal on rohkesti ümardunud violetjashalli ja punakaspruuni savika aleuroliidi ja aleuriitse savi veeriseid läbimõõduga 1-30 cm. Veeriste pindmine kiht on enamikel juhtudel leostunud rohekashalliks.
3. 2,5 -3 m - Keeruliselt vahelduvad valkjas- ja kollakashallid ning punakas- ja hallikaspruunid peene- kuni keskmiseteralised liivakivid. Põimkihilised seeriad paksusega 8-16 cm moodustavad omavahel lõikuvaid ja horisontaalkihiliste kihtidega vahelduvaid mustreid. Liivakivi sisaldab rohkeid saviveeriseid sisaldavaid läätsjaid pesi ning õhukesi violetjashalli ja halli savi õhukesi katkendilikke kihikesi. Suurim saviveeriseid sisaldav lääts paksusega keskelt 50 cm ja ulatusega 5 m, on paljandi keskmises osas, 1,5 m kõrgusel paljandi jalamist. Saviveeristega läätsjates pesades võib näha fossiilsete kalade fragmente. H.Viidingu poolt on siit kihist 1957.a. leitud oluline Abava taset identifitseeriv kalafossiil. 2-5 mm suuruseid väikesi saviveeriseid leidub hajutatult ka väljaspool läätsjaid pesi. Liivakivis on ka korrapäratu kujuga kvartsi veeriseid läbimõõduga kuni 2 cm.
Paljandi ees on väike liivakivi sammas, mis on määratletud lõhepindadega 55o ja 120o .
Kõrge liivaseina allavoolupoolset otsa piiritleb sälkorg, millest allavoolu jätkub oru veeru keskmises osas 50 m ulatuses 1-4 m kõrgune suures osas sammaldunud kollaka liivakivi paljand. Seejärel on jõeoru veer 15 m ulatuses täielikult kinni kasvanud, millest allavoolu on perve keskmises osas 20-meetrilise ulatusega valkjashalli pankja liivakivi paljand. Paljandi keskmises osas, kus liivaseina kõrgus ulatub 4 meetrini, on paljandi ees liivaseina läbivate 120o ja 170o suunaga lõhesüsteemide poolt piiritletud sammasjas eraldisvorm.
KoostanudA. Kleesment
SeisundRahuldav. Paljandi kõrgeim osa on säilinud püsiva vertikaalulatusega pikka aega ja on looduslike protsesside tulemusel kord suurenenud, kord vähenenud. Kalafossiile sisaldav tase hästi kättesaadav. Paljand kergesti leitav, kuigi liivaseina piirav veer on taimestiku poolt kinni kasvanud ja risustunud ning paljandisse ei vii korralikku rada. Inimeste poolt vähe külastatav.
TähtsusTeaduslik, rekreatiivne. Ilusate ja huvitavate tekstuuridega liivakivisein. Kalafossiilide leiukoht. Võimalik Burtnieki ja Gauja lademe piiripaljand.
UuritusKülastati ja mõõdistati E.Mark-Kuriku poolt 1951.a. Andmed diplomitöös (1952). Esimene geoloogiline kirjeldus tehti H.Viidingu poolt 1957.a., mil paljandist leiti ka kalafossiil ja võeti proovid mineraloogilise analüüsi tarvis. 1964.a. mõõdistati paljand E.Varepi juhendamisel E.Hangu, E.Linkruse, E.Muuga ja L.Vassiljevi poolt. 1985.a. uuris ja kirjeldas paljandit A.Kleesment, kes tegi 1998.a. suvel ka paljandi revisjonülevaatuse.

H.Viidingu poolt leitud kalafossiilid on fauna leiukohti käsitlevates trükistes ekslikult määratletud Reo müüri kuuluvaiks, kuna H.Viiding, teadmata 1957.a. paljandi nime, sidus selle läheduses paikneva Reo veski ja asulaga.. H.Viiding teostas ka paljandi liivakivide granulomeetrilist ja mineraloogilist analüüsi. Tema andmeid on kasutatud H.Viidingu ja A.Kleesmenti Burtnieki ladet käsitlevais trükistes. Nii analüüside andmed kui ka kalafossiilid on TTÜ Geoloogia Instituudi fondides.
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses:Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/...
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiPõlva maakond, Räpina vald, Haavapää küla