| Kirjandus | Winkler H. 1922. Eestimaa geoloogia. Tallinn, 182 lk. Lk. 148.
Gross W. 1933. Die Fishe des Baltischen Devons. Separat-Abdruck aus Paleontographica, Band. LXXIX, Abt.A, 74 lk., lk.11,13, 67.
Paul V. 1934. Kalajäänustest Haaslava devonis. Eesti Loodus, II, 4, lk.91.
Mark E. 1952. Uusi Artrodiiriliike Tartu lademest (Eesi NSV keskdevon). Tartu, diplomitöö (käsikiri), 92 lk., lk. 42-45.
Obrutšev D.V., Mark-Kurik E.J., 1965. Psammosteiidid (Psammosteidae) NSVL devonis. ENSV TA Geol.Inst., Tallinn, 304 lk., lk. 129, 138, 149.
Viiding H.A, Kajak K.F., Mark-Kurik, E.J || Kuršs V.M. Aruküla kihistu.- Baltikumi devon ja karbon (V.S.Sorokin, toim), Riia, lk. 112-126, lk119.
Heinsalu Ü.1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, "Valgus", 160 lk., lk. 69-70.
Kirt K. 1988. Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. Tallinn, "Eesti Raamat", 272 lk., lk. 148.
|
| Iseloomustus | Järsupervelise Mõra jõe ja temasse suubuvate lisaorgude kallastel fikseeriti 1999.a. suvel pisut üle 2 km pikkusel lõigul 24 keskdevoni Aruküla lademe Tarvastu kihtide paljandit. Paljandub punakaspruun, vahekihiti kollakaspunane ja violetjaspunane keskmiselt tsementeerunud põimkihiline liivakivi, mis sisaldab õhukesi (0,5-5 cm) dolomiitse tsemendiga tugevalt tsementeerunud plaatjaid kihte või konglomeraatseid mügarliku kujuga dolomiitse tsemendiga liivakivi veeriseid sisaldavaid läätsjaid vahekihte. Selliste vahekihtidega on tihti seotud ka õhukesed savi kihid ja savi veerised. Konglomeraatsed ja tugevalt tsementeeritud tasemed esinevad valdavalt läbilõike ülemises osas ja neid on ühes läbilõikes loendatud kuni 7. Konglomeraatsetest tasemetest on leitud kalafossiile.
Mõra jõel on Tarvastu kihtide esinduslikud paljandid ning asuvad selle taseme parimad fossiilsete kalade leiukohad, mis on teada vähemalt 100 aastat. 50 aastat tagasi tehtud geoloogilistes kirjeldustes on siin fikseeritud mitmeid 7-9 m kõrgusi paljandeid. H.Viiding (1981), jagades Aruküla lademe kaheks tasemeks, eraldas ülemise osa Mõra kihtidena, lugedes siinsed ülesvoolupoolsed paljandid selle ühiku stratotüübiks. Hilisemate uurimuste käigus püstitati lademe kolmikjaotus, millega seoses Mõra kihid minetasid oma tähtsuse. Võsastumise ja rohttaimede pealetungi tõttu on tänapäeval paljandiseinte ulatus mõnevõrra vähenenud ja läbilõike kõrgus ühes paljandis küünib maksimaalselt 6 meetrini. Paljandite üldkogum aga annab olulise materjali Tarvastu kihtide uurimiseks. Järgnevalt on toodud 19 olulisema paljandi iseloomustused:
1. Endise Age veski, õigemini Ede-Age varemetele taastatud suvemajast 30 m allavoolu on Mõra jõeoru vasakkalda järsaku ülemises osas 4-meetrilise profiiliga ja 35 m horisontaalse ulatusega paljand. Paljanduvad punakaspruunid lillakate vahekihtidega põimkihilised liivakivid. Seeriate paksus 15-30 cm. Paljandi ülemise 2 m ulatuses on seeriate piiridel 1-5 cm paksused tugeva dolomiitse tsemendiga aleuriitse liivakivi läätsjad mügarliku pealispinnaga kihid. Liivakivis esineb ka hajutatult tugevalt tsementeerunud aleuriitse liivakivi mugulaid suurusega 1-2 cm, üksikuid sinakashalli savi veeriseid ja hallikasvalge liivakivi läätsjaid kihte .
Paljandi osaliselt sammaldunud sein on kohati orienteeritud piki siledat lõhepinda suunaga 310o. Paljandist väljub ebatasaseid lõhepindu suunaga 345o.
50 aasta eest ulatus paljandisein veepinnani. Praegu on nõlva alumised 3 m täielikult kinni kasvanud. Kinnikasvamine algas juba ligikaudu 40 aastat tagasi seoses Age veski töö lõpetamisest tingitud muutustega.
Paljandist paarkümmend meetrit allavoolu lõikub Mõra jõeoru vasaku veeruga järsuperveline 25-30 m laiune sälkorg, mille põhjas lookleb veerohke Villemi oja, mis oru suudme kohal kaob pinnakihi alla. Org on metsastunud, rohkete mahalangenud puude tõttu küllaltki raskesti läbitav. Sälkorus on rohkesti huvitavaid paljandeid.
2. Ca100 m kaugusel Mõra jõest on Villemi oja oru kõrge vasaku veeru 20 m lõigu ulatuses 4 paljandilaiguna kollakaspunase ja pruunikaspunase põimkihilise liivakivi avamus, kus läbilõiget saab summaarselt jälgida 5-6 m paksuses. Esineb harvu heleda liivakivi läätsjaid pesi. Paljandi ülemises osas on tugevalt tsementeerunud liivakivi plaatjaid läätsjaid vahekihte ja mügaraid. Paljandi alumine, 2 m kõrgune osa kulgeb mõõda siledat lõheseina suunaga 130o. Selle paljandilaigu jalamil on 15 cm kõrgune ja 30 cm laiune ümara kujuga allikakoopa ava, kust väljavoolav vesi liitub oru põhjas voolava ojaga. Veeru ülemises osas paiknevatest kõige lõunapoolsemas paljandilaigus on kuiv uure, mis siseneb liivaseina mööda lõhepinda 10o. Ülemistes paljandilaikudes on ka lõhepindu suunas 150o. Osa lõhepindu on sammaldunud.
40 m sälkorgu mööda ülesvoolu on järsu veeru ülemises osas, oru põhjast 6 m kõrgusel, 2 m pikkuses lõigus 1,5 m kõrgune pruunikaspunase pankja liivakivi avamus. Kihipindadel väikesi uurdeid.
Mõlemad paljandid olid 1959.a., kui neid külastas H.Viiding, tunduvalt ulatuslikumad: allavoolu jäävast paljandist on H.Viidingu poolt kirjeldatud ligi 9m kõrgune, teisest - 5 m kõrgune läbilõige. Viimase paljandi rusukaldest on H.Viiding leidnud rüükalade fragmente.
3. 60 m ülesvoolu on oru paremal veeru 20 m pikkusel lõigul otse vette langev järsk 3,5 m kõrgune liivasein. Paljanduvad punakaspruunid madratsilaadse eraldisega liivakivid. Paljandiseina siseneb 4 püstist lõhepinda , mida mööda on veepinnast 1 m kõrgusel moodustunud huvitavad püstised kuivad uurded kõrgusega 40-50 cm ja laiusega 10-15 cm.
4. 30 m ülesvoolu järgneb oru sama kalda jalamil 20 m pikkuse ulatusega kollakaspunase liivakivi paljand, mis koosneb kahest plokist, millest allavoolupoolse kõrgus on 1,5 m, ülesvoolu jääb aga 3 m kõrgune osaliselt sammaldunud liivakivisein.
5. Veel 60 m ülesvoolu on oru vasaku veeru jalami 20 m pikkusel lõigul sile 2,5 m kõrgune liivasein , mille jalamil oru põhjas on hiljuti tekkinud varikalle, mis vajab ligi 1 m kõrguselt paljandi alumise osa. Paljanduvad punakaspruunid liivakivid.
Sellest paljandist 30 m allavoolu on oru sama veeru ülemises osas 10-meetrilise ulatusega 1,5 m kõrgune paljandilaiguke, kus punakaspruun liivakivi sisaldab üksikuid tugevasti tsementeerinud punakashalli liivakivi plaate.
See oru osa on tugevasti võsastunud ning langenud puude poolt risustunud. 1959.a. on H.Viiding mõlemas paljandis kirjeldanud 5 m kõrgust profiili, mille ülemises osas on tugevalt tsementeerunud õhukesi liivakivi plaate ja üksikuid peeni pruunika savi vahekihte.
6. 70 m ülesvoolu on oru paremkalda veeru 25 m pikkusel lõigul 3,5 m pikkune osaliselt sammaldunud liivasein, mis oma põhiosas kulgeb piki lõhepinda suunaga 240. Paljanduvad punakaspruunid liivakivid. Ülemises osas on rohkesti tugevalt tsementeerunud liivakivi õhukesi mügarliku pealispinnaga plaate. Paljandi jalamil oru põhjas on kohati värske varikalle.
Sellest paljandist 20 m allavoolu on oruveeru ülemises osas 15 m ulatuses kuni 1 m paksuses pruunikas- ja kollakaspunase liivakivi avamus. Ka siin sisaldab liivakivi mügarliku pinnaga tugevalt tsementeerunud liivakivi plaate ja üksikuid mügaraid.
7. Kohe peale paljandit 6 on ojal ülesvoolu suunas järsk looge, mille põrkepervel, oru vasakul kaldal, on 20 m ulatuses kuni 3 m kõrgune liivakivi paljand, kus läbilõikes vahelduvad kollakaspunased ja punakaspruunid kihid. Paljandi ülemises meetris esineb liivakivis tugevalt tsementeerunud mügarliku pinnaga liivakivi plaate paksusega 1-5 cm. Oja mööda on vahekaugus paljandist 6 sadakond meetrit, kuid orgu mööda asub paljand 7 eelmisest ainult paarkümmend meetri ülesvoolu.
8. Paljandist 7 orgu mööda paarkümmend meetrit ülesvoolu, oja järgmises ülesvoolu paikneva looke põrkeveerul on oru paremkalda veerul huvitav kahe koopaavaga paljand. Paljandi horisontaalne ulatus on 15 m, kõrgus 2,5 m ning jalam asub oja pinnast 0,5-1 m kõrgemal. Paljanduvad pruunikaspunased põimkihilised liivakivid, mis ülemise 1,1 m ulatuses sisaldavad rohkesti mügarlikke tugevalt tsementeerunud liivakivi plaate paksusega 2-5 cm.
Koopaavad asuvad paljandi keskosas. Allavoolupoolne 1,4 m kõrgune ja alt 1,7 m laiune võlvjas ava viib konarlike seintega 13,5 m pikkusesse tunnelilaadsesse käiku, mis esimese 10 m ulatuses kulgeb suunas 155o, siis aga pöördub suunda 125o. Tunneli kõrgus madaldub 5 m kaugusel suudmest 0,9 meetrini, laius kitseneb samas1,4 meetrini. Käigu 1,4 meetriline laius püsib sügavuseni 11,5 m ja hakkab alles siis kitsenema. Kõrgus püsib läänepoolse seina juures 0,9 m piires kuni 10,5 m sügavuseni, kusjuures alates 10 m sügavusest on idapoolse seina ääres varinguvall ning seal on käigu kõrgus ainult 0,7 m. Viimase 3 m ulatuses käigu kõrgus väheneb ühtlaselt kuni 0,5 meetrini. Piki tunneli läänepoolset seina voolab kitsas allikaoja, millega ühineb 11,5 m kaugusel suudmest teisest seinast väljuv kitsas nire.
1 m kaugusel ülesvoolu suunas on teine 0,4 m kõrgune ja alt 1,4 m laiune ümara kujuga ava, mis viib kotilaadsesse 1,5 m sügavusse kuiva uurdesse, mille põhi on kaetud varisenud liivaga.
20.sajandi 70-ndatel aastate, kui neid koopaid uuris ja mõõdistas Ü.Heinsalu, oli allavoolupoolne tunnelilaadne koobas ainult 11 m pikk ning tema kõrgus oli 10 m kaugusel suudmest ainult 0,5 m. Seevastu ülesvoolupoolse koopa sügavus oli 4 m.
20 m paljandist 8 ülesvoolu on samal oru veeru 10 meetrilisel lõigul kuni 2 m kõrgune punakaspruuni liivakivi avamus.
9. 50 m paljandist 8 ülesvoolu on oru paremkalda veerul otse vette langev 4 m kõrgune ja 20 m pikkune liivasein, mis asub oja järsul põrkeveerul. Paljandi ülevoolupoolne osa on orienteeritud mööda siledat lõhepinda suunaga 290o. Paljandi allavoolupoolne ots on suunas 20o. Paljandis vahelduvad punakas- ja kollakaspruunid liivakivi kihid. Läbilõike ülemises pooles on rohkesti tugevalt tsementeerunud liivakivi mügaralise pinnaga 2-3 cm paksuseid plaate ja mugulaid. Paljandi jalamist 3,5 m kõrgusel on liivakivis heleda aleuriitse liivakivi ja punakaspruuni savi õhukesi vahekihte. Paljandi alumises osas on kihipindadel väikesi kuivi uurdeid.
Oru vasakul veerul on paljandi 9 vastas väike punakaspruuni liivakivi avamus, mis pooleldi on kaetud varikaldega.
Paljandist 9 ülesvoolu muutub org laugemaks ja kitsamaks. Paljanduvus kaob.
10. Age endise veskitammi juurde avaneva sälkoru suudmest allavoolu on Mõra jõe oru vasakkalda veer 300 m ulatuses väga järsk, kuid tugevasti võsastunud ja langenud puude poolt risustunud. 200m veskitammi varemetest allavoolu on järsu oruveeru 25 m pikkusel lõigul paljand, kus mitme avamuslaigu peale kokku saab jälgida umbes 5 m kõrgust profiili. Paljandis avanevad kihiti vahelduvad kollakaspunased ja punakaspruunid põimkihilised liivakivid. Paljandi ülemises osas on tugevasti tsementeerunud mügarliku pealispinnaga liivakivi plaate, valkjashalli liivakivi läätsjaid vahekihte ja savi veeriseid suurusega 1-2 cm. Viimased paiknevad põimkihiliste seeriate lamava pinna lähedal. Paljandi ülesvoolu otsast voolab välja veerohke allikas.
50 aastat tagasi oli kirjeldatud 300 m pikkuses lõigus 3 paljandit maksimaalse läbilõikega 8 m, milledest 1963. aastaks oli säilunud kaks. Need paljandid on olnud olulisteks fossiilsete kalade leiukohtadeks.
11. 40 m paljandist 10 allavoolu lõikab Mõra jõe oru vasakkalda veeru edela-kirdesuunaline sälkorg. Sälkorus voolab oja, mille põhi on kaetud devoni punase liivaga. Oru põhi on soine, risustunud ja raskesti läbitav. Sälkoru suudmest 130 m kaugusel on paremkalda veeru 10 m pikkusel lõigul 3,5 m kõrgune paljand. Avanevad punakaspruunid põimkihilised liivakivid. Järsuseinaline paljand kulgeb osalt mööda siledat lõhepinda suunaga 250o. Paljand on osaliselt sammaldunud, kuid suures osas puhas. Paljandi jalamil olevad värsked liivakuhikud viitavad hiljutisele varingule.
Paljandist ülesvoolu on paarikümne meetri ulatuses ülesvoolu veel oru veeru jalamil mõned 20-30 cm kõrgused punakaspruuni liivakivi avamused. Seejärel muutub sälkorg madalamaks ja tema veerud laugemaks ning paljandid lõpevad..
12. Eelpoolkirjeldatud sälkorust 100 m allavoolu on Mõra jõeoru vasakkalda kõrge ja järsu veeru 25 m ulatuses kolmest avamusest koosnev paljand. Veeru ülemises osas on kuni 3,5 m kõrgune pidev liivasein, mille jalam asub oja pinnast 4 m kõrgusel. Paljanduvad punakaspruunide vahekihtidega kollakaspunased liivakivid, milles allavoolupoolses osas, 2-1,5 m kõrgusel jalamist on pruunikaspunase savi õhuke kihike, mis otstest läheb üle tugevalt tsementeerunud konarlikke plaate ja mügaraid sisaldavaks tasemeks. Selle paljandi jalamil on 2 m sügavune allapoole suunduv kuiv uure, mille allavoolupoolne sein on orienteeritud pikki lõhepinda suunaga 10o. Kolmnurkse kujuga ava laius on alt 1,2 m ja kõrgus 1,4 m. Väikesi uurdeid on ka pikki põimkihilise seeria piiri, mis on jalamist 1 m kõrgusel.
Kirjeldatud liivaseina keskmise osa all on varikalle, kus on rohkesti tugevalt tsementeerunud liivakivi plaate ja mügaraid. Oru veeru ülesvoolupoolses osas on veeru alumises pooles kaks väiksemat avamust. Otse vette langevas 5-meetrilise ulatusega 1,2 m kõrguses avamuses paljandub punakaspruunide liivakivide ning punakaspruuni ja rohekashalli aleuroliidi keeruliselt vahelduv kompleks. Sellest veel ülesvoolu on veeru keskmises osas väike punakaspruuni liivakivi avamus.
13. Paljandist 12 40 m allavoolu on Mõra jõe vasakkalda veerus järgmine tähelepanuväärne paljand, mille horisontaalne ulatus on 40 m, kõrgus aga ulatub keskosas 3,5 meetrini. Püstloodis liivaseina jalam on 2-5 m kõrgusel veepinnast. Paljanduvad punakaspruunid ja roosakaspunased põimkihilised liivakivid, mis kahes, oja pinnast 4 ja 6 m kõrguses tasemes, sisaldavad tugevalt tsementeerunud liivakivi plaate ja mügaraid (läbimõõt kuni 6 cm) ning väikesi sinakashalli savi veeriseid. Liivasein kulgeb olulises osas mööda osaliselt sammaldunud lõhepinda suunaga 330o.
Paljandist on E.Mark-Kurik leidnud fossiilsete kalade fragmente (1951).
14. 200 m paljandist 13 allavoolu paljanduvad jõeoru vasakkalda veerul, jõge ületavate elektriliinide kohal kahe 2-meetrilise kõrgusega ja 7-8 meetrilise ulatusega laiguna kollakaspunaste vahekihtidega punakaspruunid põimkihilised liivakivid.
Peale paljandit 14 muutub Mõra org madalamaks ja väikesi aluspõhja avamusi võib näha ainult paadisildade all.
15. Järgmine olulisem paljand on juba Kurepalu asula idapiirist ca 150 m allavoolu, Mõra jõe oru vasakul veerul, kus 10 m ulatuses paljandub 3 m kõrgune läbilõige. Paljanduvad kollakaspunased põimkihilised liivakivid. Paljand on osaliselt kvaternaariseguse varikaldaga kaetud.
16. Paljandist 15 300 m allavoolu on oja vasakul kaldal otse vette langev järsk liivakivisein, kus 20 m ulatuses paljanduvad 2,5 m kõrguselt punakaspruunid põimkihilised liivakivid.
17. Veel 150 m allavoolu on samal oja veerul paljandiga 16 analoogne liivakivisein, mis aga osaliselt on kaetud kvaternaariseguse varikaldega.
Paljandid 16 ja 17 asuvad otse uute suvilate all ja juurdepääs nendele on võimalik kas läbi eravalduste või paadiga veest.
18. Paljandist 17 150 m allavoolu on oru järsus vasakkalda veerus väike, 8-meetrilise ulatusega 1,5 m kõrgune punakaspruuni põimkihilise liivakivi paljand. Paljandis on trapetsikujulise 0,7 m kõrguse ja alt 1 m laiuse avaga allikakoobas, kust paari m laiuse veeribana voolab välja veerohke allikas, kandes oma veed 12 m kaugusel asuvasse Mõra jõkke.
19. Paljandist 18 500 m allavoolu, 60 m ülesvoolu paisjärve algusest, otse suvilakooperatiivi sissesõitu piirava tõkkepuu kohal on huvitav 10 meetrilise ulatusega 2,5 m kõrgune paljand. Paljanduvad kollakaspunased põimkihilised liivakivid. Paljandiseina sisenevad 2 lõhepinda suunaga 300o ja üks suunaga 220o. Paljandi jalamil on väikest 3 uuret kõrgusega 10-15 cm, kust voolavad välja allikad, mis moodustavad paljandi ja tee vahele veega kaetud ala. Vee äravool on raudtoruga juhitud tee alt Mõra jõkke
|