| Nimi | Amata tüüpläbilõige Vahtseliinas (Piusa ürgoru devoni paljand) |
| Asukohakirjeldus | Võru maakond, Meremäe vald. Võru-Meremäe maanteed mööda Vastseliinast 4 km kaugusel asuvas Vahtseliina asulas, linnuse varemete juures asuvas pargis, Piusa jõe paremal kaldal 100 m Meeksi oja suudmest ülesvoolu, 50 m üle Piusa jõe minevast purdest allavoolu. Juurdepääs on kõige soodsam mööda paljandi ülesvoolu otsa juurde suunduvat sälkorgu, kuigi ka see on mahalangenud puude poolt risustunud. |
| Kaitse | On looduskaitse all maastikukaitsealal paiknevana. Vääriks kaitse alla võtmist ka iseseisva üksikobjektina. Tuleks tähistada sildiga ja puhastada juurdepääsutee. |
| Kirjandus | On leidnud kajastamist peaaegu kõikides Piusa maastikukaitseala käsitlevates trükistes. Ekslikult on Amata tüüpläbilõikeks loetud J.Eilarti ja E.Hillepi poolt (1986) 0,5km allavoolu asuvat Paabu müüri. See viga on kandununud ka P.Saarnitsa poolt 1997.a. koostatud voldikusse. Täiendavalt on andmeid paljandi kohta teaduslikes publikatsioonides:
Bölau E. 1944. Das Devon im südosten Estlands. Tartu/Dorpat, 86 lk, lk. 37.
Kurss V.,Viiding H., Mark-Kurik E. 1981. Amatskaja svita. Devoni karbon Pribaltiki. Riga, Zinatne, lk. 157-167.
Ainsaar L. 1995. Vastseliina linnus ja paljand. Liivimaa geoloogia. Ekskursioonijuht. Tartu, lk.17.
|
| Iseloomustus | 20 m ulatuses paljandub kuni 10-meetriline keskdevoni ülemise osa läbilõige, millest ülemise 8 m moodustab Amata lademe liivakivide, aleuroliitide ja savide vahelduv kompleks, alumine 2 m on aga tõenäoliselt Gauja lademe ülemise osa savide ja aleuroliitide kompleks. Paljandis on võimalik jälgida ülalt alla järgmist profiili:
2,7 m - Peenekildaline kollakashall aleuriitne keskmiselt tsementeerunud liivakivi halli aleuroliidi ja violetikashalli savi peente vahekihtidega.
0,8 m - Rohekas-ja kollakashall väga peeneteraline liivakivi violetika savi ja halli aleoroliidi läätsjate vahekihtidega.
3,1 m - Kollakas- ja hallikasvalge nõrgalt tsementeerunud liivakivi üksikute peente violetikashalli savi katkendiliste vahekihtidega. Alumise 2,2 m ulatuses on liivakivi selgelt väljendunud põimjaskihilisusega, sisaldab sinaka savi veeriseid suurusega kuni 15 cm, suuri kvartsiteri (dm 1 cm) ja kalafossiilide fragmente.
1,0 m - Helehall, vahekihiti kollakas ja valge põimjaskihiline liivakivi peente pruunikashalli savi vahekihtidega.
1,2 m - Valkjas- ja kollakashalli liivakivi ning halli aleuroliid peenekihiliselt vahelduv kompleks.
2,0 m - Halli ja punakaspruuni savi ning helehalli aleuroliidi vahelduv kompleks, mille lasuvaks kihiks on 0,2 m paksune halli savi kiht.
Paljandi ülemises osas on 0,8 ja 3,1 kihtide vahel 2 väikest kuni 1m sügavust nissi. 3,1 m paksune liivakivi kiht on paljandi allavoolu osas sammaldunud.
2,0 m kõrgusel vee pinnast/paljandi jalamist lasuva savikihi pealt voolab välja allikas.
Paljandi alumine 4,2 m paksune läbilõike osa on kaetud labidaga kergelt puhastatava õhukese ülalt varisenud kvaternaarsete setete ja mulla korraga. |
| Koostanud | A.Kleesment
|
| Seisund | Tähistamata. Juurdepääs tõkestatud risu ja mahalangenud puudega nii jõekaldal kui ka sälkorus, kuigi juhiste olemasolu korral kergesti leitav. |
| Tähtsus | Teaduslik. Amata tüüpläbilõige Eestis, mis on ühtlasi ka ainus Amata ja Gauja lademe tõenäoline piiripaljand. Oluline Amata lademe kalafossiilide leiukoht, milles esinevad liigid annavad põhilise osa Amata lademe juhtkivististe nimekirjast. Geoloogide ja geoloogiliste ekskursioonide poolt kõige külastavam Piusa kaitseala paljand. |
| Uuritus | Esimene geoloogiline kirjeldus koos kalafossiilide kogumisega tehti paljandis avanevate kihtide kohta E.Bölau poolt käesoleva sajandi 40-ndate aastate alguses. E.Bölau poolt kirjeldatud paljand asus sadakond meetrit praegusest paljandist kirdes, Meeksi oja paremal kaldal, vahetult enne oja suubumist Piusa jõkke. Seda paljandit uuris ka 1951.a. oma diplomieelsel praktikal E.Mark-Kurik ning läbilõige on toodud tema diplomitöös 1952.a. Ajavahemikus 1953-1965 tehti E.Mark-Kuriku poolt siin kalafossiilide väljakaevamisi.Fossiilid säilitatakse TTÜ GI fondides. Paljandit on külastanud L.Unt 1957.a. Aastaks 1983 oli see paljand täielikult kinni kasvanud.
Praegu eksisteeriva paljandi esimene geoloogiline kirjeldus tehti H.Viidingu poolt 1957.a., detalilkirjeldus aga 1961.a. Viimane on teaduslikus kirjanduses tunnustatud Amata lademe tüüpläbilõikeks Eestis (1981). Oma geoloogilise läbilõike poolest on see analoogne Meeksi ojal paljandunuga. H.Viidingu poolt on tehtud paljandist mineraloogilisi analüüse, mille tulemused on TTÜ GI fondides ja mida oma Amata ladet käsitlevates publikatsioonides on kasutanud H.Viiding ja A.Kleesment.
Revisjonülevaatusel A.Kleesmenti poolt 1998.a selgus, et tänu vahepealsele varingule, oli enam paljandunud läbilõike ülemine osa.
|
| Loodusobjekt | Paljand (aluspõhja-) |
| Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses: | Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/... |