| Nimi | Ilumetsa meteoriidikraatrid |
| Asukohakirjeldus | Põlva maakond. Veriora vald. Põlva - Värska maantee ja Tartu - Petseri raudtee ristumiskohas asuvast Ilumetsa peatusest ca 1 km edelas, Ilumetsast Kamnitsa kaudu Oravale viiva maantee läheduses, soise metsaala äärevööndis - hajutatult umbes 1 km2 alal. |
| Kaitse | Põrgu- ja Sügavhaud on looduskaitse all alates 1984. a. Rakendatakse erinevaid kaitserežiime. Põrguhaud on avatud lageraiega vaatamiseks piiramatule arvule külastajatele, rajatud laudtee, istumisplatsid ja suunaviidad. Sügavhaud säilitatakse põlismetsana, mis tekitab probleeme: mets on vananemas, puud tormikahjustuse mõjul kukkudes risustavad kraatrit ja lõhuvad juurtega valli algset vormi. Problemaatilised Kuradi-, Ingli- ja Tondihaud kaitset ei vaja, neist viimane oli 1991. a. juurdepääsmatu lageraie järgse tiheda võsarinde tõttu. |
| Kirjandus | Aaloe, A. Ilumetsa kraatrid Eesti NSV-s. - Meteoriitika, 18, 1960, 26-31 (vene k.).
Aaloe, A. Ilumetsa kraatrid. - Eesti Loodus, 1961, Nr. 4, 234-235.
Aaloe, A. Uusi andmeid Ilumetsa kraatritest. ENSV TA Geol. Inst. Uurimused, XI, 1963, 35-43. (vene k.).
Aaloe, A.O. Löögi- ja plahvatuskraatrid. - Rmt.: Meteoriidistruktuurid planeetidel. Moskva, 1979, 149-158 (vene k.).
Liiva, A., Kessel, H., Aaloe, A. Ilumetsa kraatrite vanus. - Eesti Loodus, 1979. Nr. 2, 762-764.
Pirrus, E. Ilumetsa kraatrid. - Liivimaa geoloogia. Ekskursioonijuht. Tartu, 1995, 33-34.
|
| Iseloomustus | Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm on üks Kagu-Eesti huvitavamaid loodus-mälestisi. Ühtekokku on Ilumetsas tähelepanu pööratud viiele lohkvormile, millest aga vaid kaks (Põrgu- ja Sügavhaud) on vaieldamatult meteoriitse päritoluga. Ülejäänud kolmest (Ingli-, Tondi- ja Kuradihaud) püsib uurijate tähelepanu vaid viimasel, kuigi seegi ühest küljest soosse avanev ja vaid ebamäärase katkeva ümbrisvalliga madal lohk on meteoriitse tekkeviisi seisukohast üsnagi kaheldav.
Põrgu- ja Sügavhaud on oma morfoloogilise ilme, hea säilimisastme ja Kaali peakraatrile lähedaste mõõtmete tõttu väga ilmekad maastikuelemendid. Ilumetsa kraatrite puhul on tegemist meteoriidilöögi mitmekihilise märklauaga - kraatripõhi ulatub läbi pudedate kvaternaarisetendite üsna sügavale devoni liivakividest aluspõhja.
Suurima kraatri - Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m (joon.). Kraatripõhi on täitunud 2,5 m paksuselt turbaga, millest tehtud palünoloogilised ja radiosüsinikanalüüsid (Liiva jt., 1979) andsid kraatri vanuseks ligikaudu 6000 aastat. Kraatripõhja all on devoni liivakivid mõjustatud löögist umbes 30 m ulatuses. Valli tuumaosas on aluspõhjakihid kergitatud laugeks kurruks. Kõikjal on rohkesti lõhesid, osadesse neist on surutud moreen. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni läbisegatud mass, allotigeenne bretša. Kraatrinõlvadel on moreen muljutud kohati keerukateks rebendvormideks (Aaloe, 1979).
Sügavhaua läbimõõt on väiksem - umbes 50 m - ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turbapinnast moodustunud ei ole. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile (Aaloe, 1979).
Mõlemal kraatril on valliosa kõrgem idaküljel, mis lubab oletada meteoriidi langemist läänest - väikekraatritele on iseloomulik aine suurem väljapaiskumine trajektoori pikenduse suunal.
|
| Koostanud | E. Pirrus |
| Seisund | Hea. Juurdepääs tähtsaimale neist - Põrguhauale - tähistatud ja korrastatud. Paviljonis selgitav stend (1998. a. oli stendil küll Kuradi- ja Inglihaua nimed ekslikult ära vahetatud!). 1998. a. olid paviljonilähedases metsas eksponeeritud huvitavad Kuradi motiividega puuskulptuurid. |
| Tähtsus | Teaduslik, õppeotstarbeline, turistlik. Harukordsemaid suhteliselt pehmes pinnases säilinud meteoriidikraatreid maailmas, pakub häid uurimisvõimalusi, näiteks võrdlemiseks Kaali meteoriidikraatriga Saaremaal. |
| Uuritus | Ilumetsa kraatrid avastati 1938. a. geoloogilise kaardistamistöö käigus. Kohe Artur Luha juhtimisel alustatud uuringud katkestas alanud sõda. Kraatrite uurimist asus 1956. a. jätkama Ago Aaloe, kes selgitas kraatrite ehituse põhijooned, tõestas lõplikult nende meteoriitse päritolu ja arendas edasi väikekraatrite kujunemisteooriat (Aaloe, 1960, 1963). Just Ilumetsa kraatrite andmestikule tugunevalt eraldas ta iseseisva kraatritüübi: löögi-plahvatuskraatri, mille plahvatusenergia ei koondunud veel trajektoori lõpppunkti, vaid jaotus silindrilisse mõjutusvööndisse kogu meteoriidikeha teekonnal märklauakivimis. |
| Loodusobjekt | Meteoriidikraater |
| Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses: | Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/... |