Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Pakri saarte pankrannikVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaPakri maastikukaitseala (KLO1000113)
NimiPakri saarte pankrannik
AsukohakirjeldusPakri saared; Väike-Pakri põhjarannik idakalda sadamast kuni läänekalda põhjapoolseima neeme tipuni, Suur-Pakri põhjaranniku enam-vähem ida-lääne suunaline lõik (vt. skeem).

( LKR: 16.02.2001, 10:19:58 )
Kaitse<KAITSE>
Pakri saarte pankrannik kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu. Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a. määrusega nr. 97 Pakri maastikukaitseala piiranguvööndis.

( LKR: 16.02.2001, 12:37:09 )
Kirjandus<KIRJANDUS>
Öpik, A. 1927. Die Insel Odensholm und Rogö. Ein Beitrag zur Geologie von NW-Estland. Acta et Comm. Univ. Tartuensis A XII, 2. Publ. Geol. Inst. Univ. TArtu, 9.
Orviku, K. Lithologie der Tallinna-Serie (Ordovizium, Estland) I. Acta et Comm. Univ. Tartuensis A XXVI, 1. Publ. Geol. Inst. Univ. Tartu, 58.
Orviku, K. 1960. Volhovi ja Kunda lademe litostratigraafiast Eestis. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused V, lk. 45-79. (vene k.).
Pakri saared - loodus ja inimtegevus. 1998. Koost. H. Kink. Toim. A. Miidel. Tallinn, 85 lk.
Rõõmusoks, A. 1970. Viru seeria (keskordoviitsium) stratigraafia Põhja-Eestis. Tallinn, 346 lk. (vene k.).
Iseloomustus<ISELOOMUSTUS>
Pankranniku kogupikkus PAkri saartel ulatub üle 8 km, klindiastangu suurim kõrgus küündib Väike-Pakril veidi üle 11 m, ulatudes vähem kui pooleni sellest Suur-Pakril (sellele lisandub veel mõnemeetrine pinna- kate). Suur osa PAkri saarte pangast allub mere murrutusele.
Kihtide monoklinaalse lõunasuunalise kallakuse tõttu on paljanduvate kivimite kogupaksus (ca14,5 m) suurem kui mingis konkreetses punktis saadud tulemus ning noorimad kihid on jälgitavad vaid panga lõunapoolses osas. Pakri saartel pangal paljanduvad alamordoviitsiumi ning keskordoviitsiumi alumise osa (Pakerordi lademest Uhaku lademeni) terrigeensed setendid ja lubjakivid. Läbilõike lühikirjeldus alt üles on:
Alamordoviitsium (Ölandi seeria)
Pakerordi lade (A II)
0.00-1.30+) m - Türisalu kihistu (nn. diktüoneema -kilt). Kihistu koosneb tumepruunist, rohkelt orgaanilist ainet sisaldavast kiltjast argiliidist, mis sisaldab hulgaliselt graptoliiti Rhabdinopora flabelliforme jäänuseid.
Varangu lade (A III)
1.30-1.70 (0.2-0.5) m - Varangu kihistu. Kihistu alumise osa (0.1 m) koosneb helepruunist savist, ülemine osa sisaldab rohekat glaukoniidirikast savi ja glaukoniit- liivakivi.
Hunnebergi lade (B Ia)
1.70-5.7 (3.5-4.0) m - Leetse kihistu. Kihistu koosneb valdavalt hallikas- või sinakasrohelist kohati põimjaskihilisest peeneteralisest glaukoniitliivakivist, mis sisaldab kvartsliivakivi ja savi vahekihte ning põhimassist tugevamalt tsementeerunud vahekihte. Esineb püriidipesi ja -konkretsioone ning rohkesti lingulaatsete brahhiopoodide jäänuseid.
Billingeni lade (B Ib) / Volhovi lade (B II)
5.70-7.00 (1.0-1.6) m - Toila kihistu. Koosneb hallist keskmisekihilisest glaukoniidiga lubjakivist, üksikute glaukoniitse savi vahekihtidega. Esineb hulgaliselt katkestuspindu, millest kõige markantsem, nn. püstakkiht on loetud Volhovi lademe alumiseks piiriks. Toila kihistus leidub kohati massiliselt trilobiite Megistaspis ning mitmeid teisi makrofossiile.
Kunda lade (B III)
7.00-8.15 (1.0-1.3) - Pakri kihistu. Kihistu alumisel piiril on tugev katkestuspind, millel esineb kohati tumedaid fosfaatseid veeriseid ning lamavatesse kihtidesse ulatuvaid ja Kunda ealiste setenditega täitunud lõhesid. Kihistu koosneb kolmest selgelt eristuvast osast. Alumine 0.4-0.6 m on pruunikashall, mugulja ilmega kukersiitset keroeeni ning glaukoniiti sisaldav lubiliivakivi,keskmine 0.4-0.5 m on koostiselt sarnane, kuid eelmisest monoliitsem, sisaldades kohati üle kümne tugeva impregnatsiooniga katkestuspinna. Kihistu alumine ja keskmine osa kuuluvad Suurupi kihistikku. Kihistu ülemine osa, 0.08-0.14 m on lamava kivimiga tunduvalt võrreldes heledam, kukersiidita ning üksikute glaukoniiditeradega lubiliivakivi, mis moodustab Osmussaare kihistiku.
Keskordoviitsium (Viru seeria)
Aseri lade (C 1a)
8.15-8.25 (0.1-12) m - Aseri kihistu. PAkri saartel koosneb kihistu tumehallist savikast lubjakivist, mis sisaldab massiliselt valgeid, fosfaatse koostisega oiide või nende väljalahustumist markeerivaid tühimikke. Alumisel pinnal selge katkestuspind. Kihistu alumine ja ülemine osa mõnevõrra savikamad ja murenemisele kergemini alluvad kui püriitset katkestuspinda sisaldav keskmine osa. Väike-Pakri pangalt on leitud Aseri lademe juhtfossiilide hulka kuuluvaid trilobiite (Asaphus latus ning A.kowalewskii; H. Pärnaste andmed) ning hulgaliselt teisi kivistisi.
Lasnamäe lade (C Ib) / Uhaku lade (C Ic)
8.25-13.35 (5.1) m - Väo kihistu. Kihistu liigendub kolmeks osaks: alumine (Rebala kihistik) koosneb helehallidest lainjaskihilistest hajusa detriidiga nõrgalt savikast lubjakivist, sisaldab üle kümne fosfaatse katkestuspinna ning üksikuid kuni 1 cm paksusi merglikihikesi. Keskmine osa (0.45-0.60 m, Pae kihistik) koosneb porsununa pruunikast jämeda- kristallilisest dolomiidist, mille paksus ja pindaalaline levik tundub olema küllaltki muutlik. Ülemine 0.5-0.65 m (Kostivere kihistik) koosneb helehallist hajusa detriidiga lubjakivist, mis sisaldab umbes seitset tugevamat katkestuspinda ning on võrreldes Rebala kihistiku lubjakividega monoliitsem.
Uhaku lade (C Ic)
13.35-14.5 (1.15+) m - Kõrgekalda kihistu. Kihistu koosneb helehallist, nõrgalt savikast lainjashallist kuni poolmuguljast lubjakivist, mis hajusate teradena sisaldab kukersiiti. Kihistu ülemine osa Pakri saarte klindil ei paljandu.
KoostanudKoostanud:Olle Hints
19.11. 1997; 15. aug. 1999. a.
(LKR: 16.02.2001, 12:28:57 )
(LKR: 16.02.2001, 13:15:19 )
SeisundHea pole välistatud, et kohati on panga looduslikku arengut mõjutanud Suur- ja Väike-Pakri põhjaosa kasutamine suurtüki- ja lennuväe poligoonina.
( LKR: 16.02.2001, 12:30:04 )
Tähtsus<TÄHTSUS>
Osmussaare ja Pakri poolsaare kõrval on see klindi osa üheks vähestest Põhja-Eesti pankranniku maismaalistest lõikudest, mis allub mere murrutavale tegevusele. Sellist tüüpi pankranniku areng pakub suurt huvi terve Balti klindi tekke ja arengu lahtimõtestamisel - kordusmõõtmistega on võimalik fikseerida paekalda taandumist. Klindi märkimisväärne põhja- lõuna suunaline ulatus (ligikaudu 5.5 km) Pakri saartel ja poolsaarel avab võimaluse jälgida kivimite litoloogilist muutlikust ja monoklinaalset lasuvust suurima fatsiaalse muutuse suunas. Võrreldavaid paljandeid leidub teistes Eesti piirkondades vaid üksikuid. Väike-Pakri pangal asub Pakri lubiliivakivi (Pakri kihistu) tüüpläbilõige. Kunda lademe lubiliivakivides esineb ka vanim kukersiit Põhja-Eestis.
Uuritus<UURITUS>
Pakri saarte pankrannikul paljanduvadordoviitsiumi terrigeensed setendid ja lubjakivid on pälvinud Eesti geoloogide huvi alates 1840-ndatest aastatest. Põhjalikumad uurimused pärinevad A. Öpikult (1927) ja Karl Orvikult (1940, 1960). Paljud hilisemad autorid on Pakri saarte ja poolsaare klinti käsitanud Eesti aluspõhja olulise tugiläbilõiketena
(näit. Rõõmusoks, 1970).
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiHarju maakond, Lääne-Harju vald, Paldiski linn